Sattusin mõne aasta eest ühe väga palju reisinud tuttavaga vestlema ja meelde jäi tema tõdemus, et pärast umbes 50 maal käimist sai tema üheks peamiseks valikukriteeriumiks uue sihtkoha valikul nö ehedus ja kohapealne koloriit. Ehk näiteks piltlikult öeldes võivad ju Vabadussammas või Westminster Abbey olla kuulsad, kuid kui oled palju reisinud, siis enam eriti ei kõneta ehk nice to see, aga ei midagi ülemäära erilist ning ümberringi ka nagunii enamuses vaid turistid (st. tegu osaga turismitööstusmasinast). Toona mainis tuttav samuti, et Euroopas tegelikult väga palju kohti nagu polegi kus ehedust ja koloriiti säilinud (ehk nende leidmisel peab minema väljaspoole). Kui koht vähegi tuntud siis võid kindel olla, et seal on palju turiste ja turismitööstus töötab täistuuridel. Kohalikku koloriiti enam alles väga pole ja kõik standardiseeritud, reeglite kohaselt organiseeritud jne.
Nüüd kui mul endalgi Euroopale tiir märkimisväärses osas peale tehtud, tuli see jutt meelde. Ja tõesti - kui mõtlen kus ehedust ja kohapealset koloriiti (ning atmosfääri) võib kohata, siis esimesena tuleb meelde meie enda Eesti. No, võib olla vähemal määral ka meie lõunanaabrid, Läti, Leedu, veidi ka Poola. Ehk grammike ka Albaanias (aga seal kultuurkiht vaatamiseks/tegutsemiseks meiega võrreldes ikkagi õhem) ning pisut ehk ka Alpides. Mujal aga mitte nagu väga. Õigemini kui seda kõike ka on, siis midagi muud peale selle tõdemuse (ahhaa, siin elatakse arhailiselt) seal teha või vaadata väga pole :)
Tõele au andes - nö Euroopa ääremaadele nagu Rumeenia või Bosnia, Serbia pole ma veel jõudnud, kuid senises kogemuse põhjal arvan et valdavad trendid ja massiturism jõudnud sinnagi.
Kuidas teil kogemused? Kas olete kuskil Euroopas kogenud midagi ehedat ja koloriitset (ka atmosfääri mõttes) mis meelde jäänud? Või tulebki suunduda selle kogemiseks tänapäeval pigem Euroopast välja? Näit Kagu-Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse jne.
Bosnia ja Herstsegoviina on minuarust küll päris ehe. Väga huvitav nii ajaloo kui ka kultuuri poolest. Lisaks on ka loodust ja head toitu. Rannapuhkust ei saa, aga kõik muu peaks küll olemas olema. Käisin 2017 (ja 2019 ühe päevasel tripil) ning kindlasti lähen veel tagasi.
Piirkondi, kus elatakse küllaltki traditsioonilist elu, olen näinud näiteks Madeiral ja Šveitsis.
tuleb küll meelde pigem palju paiku, kus nö ehe kogemus saadud. Isegi Londonis pruugib vaid Oxford streetilt ja peamistest magnetitest kõrvale ekselda, kui on tavalised elurajoonid - olgu siis kallid või odavamad.
Poola on valdavalt täiesti ehe, ainult pisike restaureeritud Varssavi vanalinn on veidi turistine.
Kreekas on palju ehedat - isegi popimatel saartel nagu Kreeta on enamik paiku siiski täiesti tavaline elu - isegi kui mõni turist sinna sisse põikab. Seda küll, et seal, kus kõrged betoonkolakad-hotellid, midagi toredat ei leia.
Suurlinnad või pealinnad ongi ju kohati sarnased. See eest suurematest linnadest eemale hoides on igas riigis võimalik ehedat "päriselu" näha. Ma ütleks, et igas riigis või piirkonnas on midagi omapärast ning huvitavat, tuleb lihtsalt üles leida.
Näiteks Inglismaal käisime kohalikus farmis, kus sõber oli noorena tööl käinud. Selle ümbruses olevates väikelinnades ja külades kogesime traditsioonilist inglise maaelu. Sisuliselt sama olukord ka Portugalis kus sai külastatud kohaliku väikest veiniistandust.
Konkreetsest linnadest tooka välja ehk Põhja-Makedoonia pealinna Skopje ning Bulgaarias Pazardzhiki. Mõlemas oli tunne, et (välis)turiste siin eriti ei käi.
Üks üsna hästi töötav variant saada kultuurielamus on minna kohalikku õllekasse. Sellisesse väga kohalikku kohta, mida üheski reisijuhis pole. Täitsa suvaliselt avastasin näiteks Tbilisis ühe sellise. Kahe väikse laua taha vast nii 6-7 inimest mahtuski. Kes võttis õlut, kes tšatšat. Jutu käigus selgus, et see on armeenlaste linnaosa ja enamik kliente samuti armeenlased. Iga kord, kui Tbilisisse satun, püüan läbi astuda.
Väga vinged kogemused tõelistest joogiurgastest on ka Etioopiast, Keeniast ja Myanmarist.
Mul lapsed olid sügisel Prantsusmaal ühes veinimõisas tööl.Öömaja oli kohalikus talukohas.Lähim suurlinn oli Bordeaux nii ca 100km või rohkem kaugusel.Maja ümber laiusid viinamarja,tomatite read.Lubati värsket kraami süüa palju tahad.Viljapuuaias olid küpsed pirnid,hoopis teistsugused kui meil.Tavainimesed inglise keelt ei räägi.Teeninduseta bensiinitanklas sulas maksta ei saa,ainult kaardiga.
Rumeenia ja Bosnia-Hertsegoviina on vägagi vaatamisväärsed, soovitan kindlasti minna. Samuti Serbia ja kõik Balkanimaad. Igal pool, on ehe kui välja astuda turismipiirkondadadest, need on tõesti igal pool samasugused ja midagi ei näe. Käisime Itaalias mööda väikesi külasid, ehtne Itaalia, täiesti teine kui Rooma. Samamoodi on Hispaanias, Soomes, seal hakkab päris Soome väljaspool Lahti linna. senini on Helsingi mõju tunda jne jne.
Meenub hiljutine Bald & Bankrupt video, Clacton-on-sea ja Jawick ("one of the most deprived English neighbourhoods"): https://youtu.be/omtg122Ym0Q
Olen leidnud hulgaliselt ehedust näiteks sisemaa-Portugalist, vähemtuntud Kreeka saartelt, samuti Peloponneselt ja Napolist :). Ka Alpides ja sise-Hispaanias on seda küllaga. Tuleb lihtsalt vältida kuurorte, hoida silmad lahti ja reisida nn hooajaväliselt. Ehedus võib kaasa tuua ka sekeldusi, nii veetsin Peloponnesel 3h umbkeelses politseis, kuna mu rahakott ja dokumendid varastati üliosavalt...
Kuna Kreekat mitmel korral mainitud, siis pean oma kogemuste põhjal nentima, et neid kohti mida liigne turism pole mõjutanud ei olegi tegelikult nii palju kui võiks arvata. Eriti puudutab see saari. Isegi nendel saartel mis vähem tuntumad (ja mida kreeklased ka ise sageli väga ei tea), keerleb elu ikkagi vähemal või rohkemal määral turismi ümber. Ja ka söögikohad on suuresti ikkagi turistidele suunatud nagu ka muud atraktsioonid. Kui neid (atraktsioone) muidugi väga üldse on. Lihtsalt ääremärkusena - ühel sellisel saarel kohalikku imepisikest veinitööstust külastades oli kogemus küll ehe, kuid teisalt polnud vein ise aboluutselt joodav, sest oli aru saada et omanikel tegelikult eriti aimu kvaliteetsest veinitegemisest pole. Siiski, ehedamaid kohti on siiski loomulikult ka Kreekas aga need olnud pigem sisemaal mitte saartel ning kaugel eemal vaatamisväärsustest. Teisalt - kuna vaatamisväärsusi pole, siis ega ka teha sageli just palju ei ole.
Gruusia osas - võimalik et ei sattunud tõesti oma kunagisel reisil sinna õigesse kohta ja õigete inimestega kokku.
Tulin just reisilt Maltale, mis oli iseenesest väga korras, kõigiti huvitav ja vaatamisväärsusi sõna otses mõttes paksult täis paik. Nii, et teoorias peaks olema justkui parim koht üldse kuhu reisile minna. Kõik mida tavaliselt peetakse oluliseks on olemas - meri, päike, ohtralt ajaloolisi vaatamisväärsusi ja turismile trimmitud väga heal tasemel taristu. Samas - põlismaltalasi väga ei näinudki, kõikjal ümbritsesid teised turistid ning ka teenindav personal oli oma enamuses mujalt tulnud. Lisame veidike sellise Läänemere ristluslaevade atmosfääri kus tulijailt üritatakse nii palju kui võimalik eri moel raha kätte saada (ja katsu kuhugi korjanduskarpi mõni münt panemata jätta, kohe tuletatakse reljeefselt meelde). Ehk - väga kena, huvitav ja eeskujulikult korras koht kuhu eriti väikelastega peredel või vanemaealistel kõigiti sobilik minna, aga see päris ehedus...
Aga võib olla kui saare kaugematesse nurkadesse oleks läinud, siis oleks väheke teine lugu olnud.
Malta. Mäletan, kuidas kõndisin kunagi araabiapärases Mdina kõrgete seintega kitsastel tänavatel. Sattusin kuhugi kitsusesse. Raske oli väljapääsu leida.
Sain 40 sendiga mingeid tummiseid küpsetisi, kus fetajuust ja spinat sees. Tugev jahu ja vana kiviahju lõhn. Turiste ei näinud mitte ühtki. Kohalikud ostsid pirukaid lõunaks.
Saimaa järv eemise jaanipäeva ajal. See on suuuuuuur ja hästi saari täis järv Kagu-Soomes, vastu Venemaa piiri. Lõunapoolne sadamalinn on Lappeenranta. Huvitav oli näha soomlaste suvekultuuri. Järvel ujusid paadid, väikesed laevakesed, purjekad. Soome pered lastega püüdsid kala, käisid ujumas (megasoe vesi oli), mõnulesid randadel. Õhtul tehti tuletegemise keelust hoolimata lõkkeid, õnneks vist küll ainult ametlikes kolletes (kus siiski oli sel ajal tuli keelatud). Palju oli vene keelt - piir oli väga lähedal. Sihuke lasteraamatutest loetud nunnu suvise Soome tunne tuli endale ka peale.
Skandinaavia suvine kultuur on üldse armas. Olime eelmisel suvel veel Skagenis (kuurort-asula Taani Jüüti poolsaare põhjatipp), Grännas (kuurort keset Rootsit Vätterni järve ääres), Marstrandil (saared ja purjetamisparadiis Göteborgi saarestikus lääne-Rootsis) ja veel mitmes Rootsi-Taani nurgataguses. Enne oleme käinud suvises Hankos, Naantalis, Turu saarestikus, Oulu lähedal Botnia lahe põhjakaldal. Kõik on hästi mõnusad kogemused. Turiste üldiselt väga vähe (välja arvatud ehk Marstrand). Kohalikud naudivad suve sihukesel raugel, tüünel moel.