Lugesin Pompei teemat:
https://trip.ee/foorum/uldfoorum/kas-pompeis-on-midagi-peale-varemete-ueldse-vaadata
Ja kasutaja alar on sinna kirjutanud:
"Pompei rabab oma mastaabiga -- ka selliseid linnu oli inimkond suuteline ehitama juba enam kui 2000 aastat tagasi. Ilma Internetita, ilma kõikvõimalike arvuti CAD programmideta, ilma elektrita, ilma kraanade, ekskavaatorite ja veoautodeta."
Milline on Sinu kõige rabavam reisides saadud kogemus või oma silmaga nähtud koht? On see mõni iidne linn või tohututest kiviplokkidest laotud püramiid? Või oled ehk osalenud riitustel, näinud nägemusi või kohalike nõidade imetegusid?
Ise olen käinud näiteks Gizas selle kõige suurema püramiidi sees, mööda treppe ülesse tippu välja- oli vägev ning meeldejääv elamus. Aeg-ajalt ikka murran pead, et mis nende püramiidide tegelik otstarve oli ja kuidas neid ehitati.
Ja Sri Lankal olen külastanud Sigiriyat:
https://en.wikipedia.org/wiki/Sigiriya
See jääb ka eluks ajaks meelde. Kuidas oli seal kalju otsas elaval kuningal ning tema kaaskonnal lahendatud tualettruumide küsimus, sellele ma giidilt rahuldavat vastust ei saanud.
Kambodža templid. Angkori lähedal ja mujal ka. Ning neid toetanud majandus ja ökosüsteem - Tonle Sapi järv ja selle ümbruse kanalid ja basseinid. Kuidas see riik need ehitas? Kuidas džunglisse teed rajas? Mida rohkem selle kohta loed, seda uskumatum see kõik on. Templeid on seal umbes kaks tuhat, kuulus Angkor Wat on neist vaid üks. Eri stiilid ja ehitusviisid, tohutult kunsti, ja mitte mingit otstarvet sellel kõigil. Khmeeri kungingriigi päris hoonetest pole mitte midagi säilinud, sest praktilised ehitised tehti puust ja bambusest. Alles on vaid mälestusmärgid... tohutud, jahmatavad.
Samas kõrval on Tonle Sapi järv, mille peal elab ujuvates kodudes 200000 inimest. Kaks Tartut. Ujuvad koolid, kõrtsid, palliplatsid, töökojad, krokodillifarmid.
Looduse mõttes kõige vägevam kogemus olid Himaalaja mäed. Istusin üksi kivi otsas ja nutsin, sest nii ilus oli ümberringi. Ma olen pärast käinud kõrgemal ja raskematel matkadel, aga see esimene kõrgmäestiku kord lööb emotsionaalses mõttes kõik üle. Olin pärast pool aastat nagu udus.
Kaugete ja kuulsate ehitiste ja loodusimede kohta on nii palju loetud ja vaadatud, et oskadki ainult rabavat oodata. Jurmala, mille tänavatel jalutasin eelmisel nädalal pärast päikesetõusu orelikontserti rannal, oli küll üllatus. See, kuidas on vanade majade pitside-satside-tornidega kokku sobitatud uued ehitised, korrates vanu mustreid ja värvitoone uute majade seintel või klaasrõdudel. Üleminekud on sujuvad, tundub, et iga uus hoone on projekteeritud just seda asukohta kaunistama. Kui võrdlen Kawe keldrit või Jaani seegi ümbrust Tallinnas, Martensi maja Pärnus jne, meil on uued klaas-betoon hooned pandud plärtsti vanade külge või vahele. See on küll minu jaoks müstika, kuidas Lätis saab, aga meil ei saa, oleme ju ühise ajalooga, kõrvuti.
Püha Haua kirik (Church of the Holy Sepulchre) Jeruusalemmas. Parim võimalus ajalugu füüsiliselt tunnetada.
Minu jaoks on olnud üks müstilisemaid kogemusi Islandil Landmannalaugari piirkonnas matkamine - täiesti ebareaalne müstiline maastik. Värvilised mäed udus. Kustumatu mälestus.
Päris mitu sellist sügava muljega kohta on olnud.
Gröönimaa Russelli liustik. Juhtusin nägema ka üsna suurt varingut. Mürin oli kõvem, kui meil äiksega.
Island - Landmannalaugar, aga ka Thorsmörki ümbruse matkarajad. Selline tunne nagu mingid hiiglaselapsed oleks kaljusid suvalises suunas laiali loopinud.
Teravmäed - teadmine, kui pooluse lähedal ma olen. Ja vaalad ujusid telkimisplatsist mööda.
Fääri saarte unustamatult ilusad maastikud ja absoluutne vaikus matkaradadel. Kui lambad välja arvata. Ma arvan, et ma päris mitmel päeval inimest ei kohanud.
Minu lummavaim elamus oli seda lisaks ka asjaolude kokkulangemise tõttu. Olin just läbinud kiirtee ja kiirteetunneli suurte treilerautode vahel kiirusega 160 km/h, istudes rolleri tagaistmel. Kiiruspiirang tunnelis oli küll 50km/h, aga see ei paistnud kedagi huvitavat).. Jõudes tunnelist eluga välja, avanes silme ees Liguuria võrratu rannik oma täies hiilguses, päikesepaiste, kuum augustituul sulatas meid üles.
Liguuria on kahtlemata üks imeliselt ilus paik, aga see hetk oli eriti ilus.
Nazca jooned (geoglüüfid) Peruus: kuni läbimõõduga 200 m joonised (koolibrid, ahvid, ämblikud, jaaguarid, jne) maapinnal, tehtud u 400-650 a m.a.j. Mõned uurijad väidavad, et tulnukate poolt. Üks, u 80 m pikkune, skafandris tegelast meenutav tegelane on joonistatud mäenõlvale. Lendasin nende kohal väikese Cesnnaga, sest nii saab kõige partema ülevaate, sest maapinnal ei saa suurt midagi aru tänu jooniste mastaapsusele.
Mulle ka jättis Kambodža Angkor Wati ja Tonle Sapi järvega tugeva mulje, aga kõige müstilisem tunne sealkandis oli Kuleni kose all.
Jeruusalemma Via Dolorosa oli ka emotsionaalne
Juba nimetatud Angkor Wat, Jeruusalemm, Petra Jordaanias, Fatima Portugalis, Uus-Meremaa Lõunasaare läänerannik, Namiibia düünid, Tšiili ja Norra fjordid... loetelu pole lõplik. Aga 'crème de la crème' - ilmselt Taj Mahal. India (v.a. Sikkim) on mälestustesse jäänud peamiselt prügimäena :) aga üksnes Taj Mahali nägemise tõttu jäi üldmulje reisist positiivne :)
Lalibela kaljukirikud Etioopias. Täiesti arusaamatu mis ajas inimesi neid maasse raiuma.
Planktonist helendav öine mererand Ubatubas Brasiilias.
https://www.oyster.com/articles/7-bioluminescent-beaches-and-bays-that-glow-at-night/
Päikesetõusu vaatamine Boroboduri otsas. Kuidas tõusev päike ja värvid hakkasid džungli kohal mängima. Aga tõeliselt müstiliseks tegi selle üks lõputuid selfisid ja üksteist pildistav paarike, kes olid enese jäädvustamiseks hõivanud ühe parimatest kohtadest ja kõik teised pidid nii 10 minutit ootama - kuni värvide mäng oli läbi. Siis sai küll mõeldud, et kus ühed ehitavad jumalale, näeb mõni teine isend samast liigist ainult iseennast ehk mõtteline allakäik peegeldus kõige ehedamal kujul.