Lihavõttesaar.

Leshani Buddha.

Mõned minu "vaud" - Hiina müür, terrakotasõdalased, Maccu Piccu, Titicaca järv, Mehhiko püramiidid, Grand Canyon, Islandi liustikud ja geisrid, Šotimaa mägismaa, La Sagrada Familia- iga kord, kui Barcas, käin vaatamas ja ilu ahmimas :)

Sõit Loch Nessi järvel Sotimaal.

Lapsena sügaval nõukaajal Nessist artiklit lugedes ei tulnud isegi mõttesse unistada, et sellisesse kohta ise kunagi võimalik minna on. Oleks olnud sama võimatu unistus kui lend Marsile. Seal järvel tunnetasin KUI tihe oli tollal raudne eesriie.

Ikara Flinders Ranges rahvuspark Lõuna-Austraalias, Billimina ja Manja shelter Victorias Grampiansi mäestikus. Grampians oli esimene suurem mäestik, kus ma oma elus käisin ja kogu see paik oli minu jaoks täiesti müstiline. Ikara rahvusparki sattusin südasuvel, väljas oli 45+ kraadi kuuma ja inimesi muidugi väga vähe. Üks austraallane (olgu valge või aborigeen) teab, et sellise temperatuuriga ei käida matkamas, aga meie olime eestlased. Igal juhul oli see paik täiesti müstiline - kõrb tekitab minus tohutut aukartust.

Üks paik, mis ise püha ei ole, Melbourne'i muuseum, aga kus olev püsinäitus aborigeenidest, avas minusuguse eurooplase silmi ja tekitas suurt kurbust. Olin minagi enne Austraalia külastamist kuulnud ja lugenud riigi kulul elavatest laiskadest aborigeenidest, tegelikult on see asi palju keerulisem ja mitmetahulisem. Nagu ikka teab maailm vaid ühte vaatenurka - võitjate oma. Võitjate üle kohut ei mõisteta, aga võiks.

Angkor Wat, Kambodza.

Just huljuti arutasime, et mida rohkem reisid ja näed, seda raskem on tõelise "wow-efekti" saavutamine. Läbi aastate on wow-kohti siiski kogunenud omajagu:

- Inka trail ja Machu Picchu, eriti vaade Wayna Picchust alla;

- Socotra saar;

- Svalbard;

- Lihavõttesaar;

- Wae Rebo küla Indoneesia Florese saarel;

- Nazca joonised Peruus;

- Galapagose saared;

- Petra Jordaanias;

- Calakmul püramiidid Mehhikos ja Carakol Belize'is;

- sukeldumine Great Blue Hole'is Belize'is;

- Hiina müür;

- Bagan Myanmaris;

- Sigiriya Sri Lankal;

- enamus mu "loomareise" - gorillad ja šimpansid Ugandas, leemurid Madagaskaril, ninasarvikud, lõvid, laiskloomad, orangutanid Tanjung Puting National Pargis jne.

Minu jaoks on need kõik kohad olnud müstilised, ühes või teises võtmes - kas imeline loodus ja loomad, või hoomamatu inimkäte töö. Kindlasti on neid kohti veel, aga need hetkel kõige eredamalt meeles.

Kusjuures viimase aja wow-d tekkisid siinsamas Euroopas - Česky Krumlov linna vanalinna vaadates ja Chiose saarel Bütsantsi-aegsete amforate juurde sukeldudes.

See teema võttis mõtlema, sest kuigi olen käinud 40+ riigis, sh Jerusalemma vanalinnas, La Sagrada Familia kirikus ja muudestki siit läbi jooksnud paikades, siis päris müstilisena pole neist ükski meelde jäänud. Ehkki tegu olnud igati huvitavate paikadega.

Aga ühel hetkel meenus tõesti lõpuks üks selline koht. Õigemini teema Poola teed tõid meelde mälestuse. Paar-kolm aastat tagasi kui sõitsime Varssavist Krakovi poole, siis jõudsime ühel hetkel kohani kus kiirtee lõppes ja asendus korraliku ummikuga. Kuna oli juba lõuna aeg siis otsustasime teha söögipeatuse. Lähima kohana näitas kaart kohe sealsamas mõnesaja meetri pärast tee ääres asuvat restorani. Parkisime auto tondilossi meenutava maja ette, mis nägi välja justkui mõnest 60-ndate briti õudusfilmist. Sisenedes tunne süvenes. Justkui mahajäetud vana mõisahäärber, pikad ja lagunenud, kohati kõrgete lagedega, pea inimtühjad koridorid. Üksikute vastutulnute käest koha suhtes uurides tuhiseti sõna lausumata ja otsa vaatamata mööda. Uks millel silt WC avas hoopis tee väga kitsale keerdtrepile lossi keldrisse. Sünged seinad ja tume interjöör ning atmosfäär. Gootika mis gootika!

Lõpuks jõudsime siiski pärast pika ja sünge koridori läbimist (keegi ei soostunud ju meiega rääkima) kuhugi maja kaugemas otsas olevasse ruumi mis esiotsas nägi samuti üsna mahajäetud ning tume kuid tagumises juba helgem ning heledam välja. Lõpuks tuli ka teenindaja ning leiti ka inglise keele oskaja. Söök-jook olid ka lõpuks üsna head! Nii et täitsa tore koht.

Aga maja ise ning sisenedes jäänud esmamulje oli küll müstiliselt meeldejääv! Kahjuks ei mäleta söögikoha nime, aga usun et siin foorumiski on kindlasti neid kes sinna teel Krakowisse sisse põiganud!

Mõtlesin, et panen ka oma mõned wow mälestused kirja.

Loodus: 1. Niagara Falls(On) - laevaga joa all. 10m kukkuvast veest. Veepiiskade pilv ümberringi.

- promenaadi lõpus joa langus ainult 2 m kaugusel. Sa näed seda metsikut kiiresti allalangevat vee massi, mis tõmbaks sind nagu kaasa.

2. Rhodos - Prasonoisi - 20m laiune liivariba- kus ühelpool on mässav Egeuse meri ja teisel vaikne Vahemeri.

3. Albenast(Bul) sõit Dobricisse. Sõidad mägede vahel(enda arvates) üles, alla.Kurvilised teed. Kaljuseinad tee kõrval. Ja siis sõidad jälle ülesse ja ........... platoo. Nii kaugele kui silm ulatub ainult tasane maa. See oli nii äkiline ja võimas.

4. Tai - Erawan Waterfall looduspark. 7 tasandiline ja 996m kõrgune jugade kaskaad. Pooltes tasandites võid ujumas käia. Sellega oli mul seotud ka isiklik müstika. 55a, suitsetaja mees. Nina on suuremalt jaolt kinnine ja hingan rohkem suu kaudu. Kuskil 4 tasandil käis ninast läbi raksatus ja polnud mingit probleemi enam ninaga hingata. Nagu noor gasell jooksin 50% kallakuga trepist üles 60 meetrit ilma hingeldamata. See oli minu enese müstika.

Mitmed on juba läbi käinud, millega saab nõus olla (Norras Teravmäed, Hiinas Leshani Buddha, Peruus Machu Picchu ja Titicaca järv, Mehhikos Chitzen Itza).

Lisan "edetabelisse uue tulijana" maailma kõrgeima, Angeli joa Venetsueelas. Algas see lennuga viiekohalises lennukis Canaima rahvusparki (sealse lennuvälja rajas 1940ndate keskel lätlane Aleksandrs Laime, kes oli üldse esimene maad mööda Angeli joani jõudnud inimene). Edasi sõitsime üle 40 km madalas, pikakerelises mootorpaadis. Öö veetsime varikatuse all võrkkiikedes, ilma seinteta, õhtusööki tehti meie 10-15-liikmelisele grupile lõkkel. Jalgsimatk joa alla algas varahommikuses pimeduses vist kl 4 ajal ja kestis mitu tundi.

Riikidest on kõige ägedam aga Gambia Lääne-Aafrikas. Just n-ö eheda eluviisi poolest: meie mõistes kauplusi sisuliselt pole, kogu elu käib tänavail. Minu külastatud 55 riigi seas on Gambia kõige madalama SKPga elaniku kohta, maailmas 184. koht.

Pean tunnistama et mulle oli ka Gambia paras elamus. Suht sarnane tundus ka Senegal olevat. Seal saad aru, kui vaeselt tegelikult elatakse.

Päikesetõus Borobuduris, Wat Rong Khun, Ayutthaya, Merzouga kõrb, Taj Mahal, Montserrati klooster, Sagrada Familia, Madeira loodus.

Ja Ungari parlamendihoone on ka paras vau efekt, eriti pimedas ja valgustatuna.

Suurem osa taotlistest kohtadest on veel kahjuks külastamata.

Minul siis Wat Rong Khun (white tempel), Ayutthaya, Sheikh Zayed Grand Mosque, Qasr Al Watan. Need siis sellised ilusamad kohad. Aga kõige müstilisem tunne oli üks mootorrattal läbi Vietnami sõita. Öised rannad kohalikega jne.

Öösel äikesetorimiga Serbia mägiteel sõitmine. Vaatepilt ja loodusjõudude keskel olemine oli ahhetama panev kogemus.

Viimase kahe aasta reisidest on minul erilisemad mälestused: Islandil Dynjandi juga ja imelised vaated fjordidele sinna sõites, Assooridel Sao Migueli saarel Cete Sidades kaksikjärv ning Singapur ja Kuala Lumpur, mõlemad omamoodi erilised. Täieliku vau elamuse sain juhuslikult Pisa torni juures juunis, mis mul oli siiani Itaalias külastamata. See valge torn ja katedraal, õhtune päike, avarus seal väljakul, see kõik kokku oli ootamatu sel hetkel ja jättis kustumatu mulje.

Piusa koopad, kunagi sai neisse vabalt sisse. Pime kui karupees, küünlavalgel (taskulampi polnud kaasas) ukerdasime seal, kui nahkhiired hakkasid vastu pead laksama. Mis seadis minu silmis tõsise kahtluse alla teadlaste väite, et need elukad suudavad probleemideta oma radari abil pimedas orienteeruda ja takistustest kõrvale põigata. No ei ole nii.