NSVL ajal oli igasuguste lennu- ja rongipiletite saamine kuhugi kaugemale komplitseeritud. Suurem mass rahvast reisis nö. tuusikutega, mida töökohad ametiühingute armust eesrindlikele töötajatele jaotasid. Välismaale reisimiseks pidid saama tähtsale paberitükile vähemalt 10 eriarsti allkirja ja pitsati, et silmad, kõrvad, kopsud korras, suguhaigusi ei põe jne - nõuka inimene pidi olema välismaalaste jaoks täiesti terve ja moraalselt kindel! Reisikindlustus? Sellist asja ei mäleta, et oleks olnud. NSVL piires lennud olid huvitavad. Lendasime Tallinnast Adlerisse (Sotši). Vahemaandus oli Zaporožjes. Lennuk oli niigi täis ja maha suurt kedagi ei läinud, küll aga hakkas pardale tulema rahvast, kohad olid topeltmüüdud. Piloot kupatas enamuse maha, lastega ja väiksemakaalulistel reisijatel laskis üksteise süles reisida. Rongile või bussile saamiseks oli vaja nutikust, mitte tagasihoidlikkust. Kord sõitsime suure kahetasemelise vene lennukiga Moskvast Taškenti, ülakorrusel baarid jmt., alumisel lihtrahvas ridades istumas. Lennuk oli Moskva turult koju sõitvaid asiaate täis, igal kompsud (kilekotte polnud, padjapüüri moodi riidest kompsud) järelejäänud turukaubaga enda juures, lennuluba oodates tahtis hais ära tappa, alles õhku tõustes läksid konditsioneerid tööle. Taškendist Samarkandi oli meie piletitega lennuk juba rahvast täis, jäeti meid ühte trellitatud vahekäiku ootele, seega lennule ikkagi lähemale kui ootesaalis tunglejad. Tuligi kusagilt üks lendur, küsis palju meid on, läks otsis veel reisijaid juurde ning läksime oma kotikestega hanereas piloodi järel üle lennuvälja kuhugi lennujaama taha lõppu tema lennukisse. Tükk aega ootas lennuluba, kuid lennatud me saime. Mu mees on kunagi Siberi avarustest Leningradi lennanud lennukiga, millele kõik piletid olla välja müüdud, kuid suure kauplemisega said nad ikkagi sellele lennule ja lõpuks olid nad koos sõbraga selles suures lennukis reisijatest vaid kahekesi. Veel tuleb meelde, et Inturist müüs täiesti ametlikult rongipiletid Saksamaal sihtkohta, kus selleks ajaks juba 30 aastat tagasi olid rööpmedki üles võetud. No umbes nii, et tahan täna rongipileteid Tallinnast Mõisakülla ja müüaksegi. Tänapäeval on raske ette kujutada elu ilma mobiilita, 40 aastat tagasi polnud enamusel isegi mitte lauatelefoni kodus, internetist rääkimata. Kiireks asjaajamiseks kasutati telegramme ja miskit faksi-laadset.

Endal kogemused puuduvad, sest olin nõukaaja lõpus väike laps, kuid igasuguseid häid reisilugusid ja -juhtumisi koos lahedate fotodega on nt Vladimir Wiedemanni raamatus "Tundmatu liit."

Mina olen sellises vanuses, et olen mööda toonast "suurt kodumaad" päris palju ringi sõitnud.Keskkooli ajal 80-ndate keskel tegelesin tõsiselt tippspordiga ning seetõttu sai käidud nii laagrites kui võistlustel väga erinevates kohtades.Kõige rohkem sai kindlasti lennatud Moskvasse ja seda tihti seetõttu, et Tallinnast otselende oli vähe ja need olid pidevalt välja müüdud. Samas Moskva kaudu oli ilmselt lihtsam pileteid saada ja nii lendaski vahest ca 40 inimese grupp näiteks Kiievisse läbi Moskva."Grupp" oli tollal reisimisel päris hea võlusõna -- у нас группа võimaldas tihti Moskvas lennujaamade vahel liikumiseks eraldi bussi kaubelda, miskitest järjekordades mõõduka nahhaalsusega ette trügida jne.Tallinnast Moskva kaudu lendamine tähendas tollal pea-aegu 100% lennujaama vahetust -- Tallinna lennuk maandus Šeremetjevos (Šeremetjevo 1 oli kohalikele lendudele ja Šeremetjevo 2 rahvusvahelistele -- Tallinn oli loomulikult kohalik), Kesk-Aasia ja Siberi lennud väljusid reeglina Domodedovost ja NL Euroopa osa lennud Vnukovost. Lennujaamade vahel sai liikuda ekspressbussiga aga Šeremetjevost Domodedovosse sõit võttis ca 3h aega läbi terve Moskva.  Lennujaamad olid erinevad -- Šeremetjevo kõige rahulikum ja "tsiviliseeritum", Vnukovo tohutu suur ja kaootiline ning Domodedovo meeletu hullumaja, kust Kesk-Aasia rahvad läbi rändasid, kaasa terve suguvõsa ja kogu maine vara pakituna mitte kohvritesse vaid lihtsalt linadest vms. kokku keeratud suurtesse kompsudesse. Tallinna lennujaam oma 3 lennukisse minemise "toruga" oli ekstraklass, как в западе. Moskva ja Kiiev olid tegelikult ka väga OK, samas Kesk-Venemaa ning Kesk-Aasia paljude lennujaamade kohta sobis kohati paremini väljend lennuväli -- suur osa tegevust, s.h. pagasi äraandmine ja kättesaamine ning lennueelne turvakontroll (metalliotsijast tuli ka tollal läbi käia) toimus õues miskite varikatuste all. Kõige pikem ooteaeg, mida mäletan, oli Vnukovos 50 tundi. Alguses oli ligi ööpäev Moskvas väga paks udu, seejärel olid lennugraafikud segi, lennukid valedes lennujaamades ning lõpuks oli Sotšis udu. Aga kohale me jõudsime ja 16 aastasena võtsime asja külma rahu ja huumoriga. Miskit hotelli või söögitalongi toona keegi sulle ei andnud kuid suure kambaga sai hõivatud miski ootesaali nurk, seal laager lahti löödud ning lennujaama puhvetis oli odav raha eest saada nii tšeburekke kui Fantat. Kassettmakk koos "Viimse reliikvia" filmi soundtrackiga osutus parimaks "majutusvautšeriks" -- kui ikka kamp eestlasi seda valjuhäälselt koos kuulas, tuntud fraase(a la "mitu korda pean ma ühte ja sama meest maha lööma" jms)  valjuhäälselt kaasa hüüdis ning laule kaasa laulis, hakkas ülerahvastatud lennujaamas tasapisi meie ümber justkui iseenesest vabu toole tekkima :-) Lennukid olid Tallinnast minnes Tu 134A -- Aerofloti Eesti harul olidki vaid Tu134 lennukid pikemateks liinideks ja Jak 40 lennukid saartele lendmiseks. Ja ega need Tu134 lennukid ka miskid erilised pikamaalennukid polnud, enamus pikemaid lende olid vahemaandumistega -- meelde tulevad sellised nagu Tallinn - Lvov - Kišinjov, Tallinn - Kiiev - Simferoopol ja erilise maiuspalana Tallinn -- Taškent, mille üks vahemaandumine oli Togliatis (Samara täna) ja üks kusagil veel -- kokku ligi 8h lendamist piki Venemaa avarusi.Viimane Moskva lennuk jõudis Tallinnasse veidi peale keskööd ning sellega seoses on mul mälestus, et peale maandumist pea-aegu alati ruleerimise ajal kõlas Tallinnas lennuki kõlaritest Alla Pugatšova esituses Миллион алых роз -- see laul seostub mulle senini hilisõhtuse kojusaabumisega :-)). Võib-olla pole sel mälestusel reaalset alust kuid nii see on.Kui vedas, siis sai Moskva - Tallinn lennukist ka takso ette tellida -- õnnelikke tellijaid oli küll vähe (taksode arv oli piiratud) kuid vahest õnnestus. Moskvast lendasid NL siseliine reegliina Tu 154 lennukid. 80-ndate keskel hakkasid siseliinidele tulema ka Il 86 lennukid kuid ma praegu ei mäleta, kas mõne sellisega õnnestus toona ka lennata.Lennuliiklus (ja ka raudteeliiklus), s.h avalik sõiduplaan käis kogu NL-s toona Moskva aja järgi. Tallinnas ja NL läänepoolses osas  polnud see miski probleem kuna aeg oli sama, Kesk-Aasias aga oli olukord parasjagu jabur ning nõudis pidevalt ajude gümnastikat õige aja väljaselgitamiseks.Lühematel (alla 4h lendudel) pakkus Aeroflot pardal mineraalvett ja karamellkomme. Pikkadel lendudel pakuti ka süüa -- menüüs oli tavaliselt "курица Аэрофлотская" -- vaene linnuke, kes enne patta panemist oli ilmselgelt surnud kas nälga või kurnatusse -- niivõrd luine ja sinine oli ta tavaliselt. Lennupileteid oli n.ö. tavainimesel keeruline saada enamasti -- eriti suvel lõunasse Musta mere äärde ja sealt tagasi, Mäletan, et Adleris (Sotšis) kogunes kohaliku kassa juurde juba varahommikul pikk-pikk järjekord piletit soovijatest. Samas ilmselt oli see saadavus selline "mitmekihiline", kui ikka группа või сборная pidi kuhugi sõitma, siis piletite puudusel kunagi sõitmata ei jäänud. Kohad, kuhu toona mul õnnestus lennata olid lisaks Moskvale veel Minsk, Kiiev, Lvov, Kišinjov, Simferoopol, Sotši, Taškent, Frunze (Biškek), Omsk jne. Hotellid, bussid, rongid ja kohalikelu olid ka omaette vahvad teemad aga sellest teine kord. 

1980 aastate alguses sai perega paar korda Sotsis kaidud, tookord 2-3 paeva rongiga. Ma olion siis 5-6 aastane. Kohale joudes tekkis vennal plaan, kes on 2 aastat minust vanem, kahekesi vooras linnas soita, moeldud- tehtud. Vanemad said sellest teada alles, siis kui kodus tagasi. Veel sai kaasa ostetud Sotsist papagoid, kes olid siis rongis ara peidetud ja vagunisaatja kaid uurimas, kust see linnuhaal tuleb, targemaks aga ei saanud.Veel on alles CCCP pass, see sai tehtud kunagi selleks, et Soomes kaia, tookord Georg Otsa laevaga. 

Panen tähele, et väljastpoolt Eesti IP-aadressi tehtud postitused kustutatakse lihtsalt ära. Umbes nagu vene ajal...Kuskil 80-ndate teises pooles saadeti mind suurele kodumaale komandeeringusse. Sihtkohta ei mäleta, aga oli ikka tublisti teisel pool Moskvat. Sinna sõiduks sain mingid täiesti talutavad lennupiletid, tagasi aga polnud. Ainus, mida pakuti oli lennupilet Moskva-Tallinn. Võtsin siis igaks juhuks selle ja siirdusin tööülesannet täitma heas usus, et küll kuidagi ikka koju saab. Kohale jõudnuna oli esimene mure sebida mingi rongipilet Moskvasse. Aga ei olnud sellist. Ainus, mis oli, oli rongipilet Leningradi rongiga, mis Moskvas ei peatunud, vaid sellest kuidagi ringiga mööda sõitis. Võtsin siis selle. Tagasiteel kui rong Moskva lähistele jõudis, uurisin hoolega ümbrust ja püüdsin mõistatada kui kaugel pealinn olla võiks. Kui linnalähi-elektrironge rohkem paistma hakkas ja minu rong hoogu maha võttis, pudenesin liikuvalt rongilt maha, sõitsin "elektritškaga" Moskvasse ja sealt varem varutud pileti abil lennukiga koju. Kui rong Moskvast täie hooga mööda oleks sõitnud, siis oleksin vist Leningradis lõpetanud.

Mul vanust natuke üle 50-ne. Seega midagi on meenutada sellest ajast, enne kui Eesti Kroon võimule tuli.  Juba kooliajal pakkus huvi elektroonika aga selleks vajalikke jubinaid liikus Eestis vähe ja ka hind polnud alati sobiv. Meeldivalt suur turg oli tollases Leningradis. Igal laupäeval hommikupoolikul kogunes korralik rahvahulk ja käis aktiivne ost-müük. Enamus jubinaid olid teadagi kusagilt lihtsalt ära virutatud. Alguses sai käidud bussiga.  Leningrad on tõeliselt suur. Meelde on jäänud need venelaste automaatkastiga koledad bussid.  Võrreldes Ikaruse toodanguga olid need ikka parajad peldikud. Metroo toimis korralikult ja oli omaette vaatamisväärsus. Just vanemad jaamad. Lasnamäe suguses linnaosas olid need jaamad täiesti ilmetud. Korra käisin ka talvel suure külmaga ja jõudsin alles laupäeva öösel Tartusse. Vaja oli saada Põlvasse. Hakkasin astuma ja lootsin hääletamisele. Ei ühtegi autot. Niimoodi jõudsin öösel Ülenurme raudtee ülesõidu juurde. Tänaseks sealt enam üle ei saa. Ülekäigu valvur arvas, et jää siia. Viskas mulle mingi puhvaika põrandale külje alla. Hea soe koht oli. Ärkasin pühapäeva lõunaks. Selle aja jooksul olevat oma 6 rongi mööda müdistanud. Mina magasin nagu nott ja ei kuulnud midagi.  Kui keskkool läbi sai, läksin Tallinnasse. Siis sai ka rongiga ja  platskaardiga Lenska vahet käia. Siiani on ninas see kivisöeving, mille järgi terve Balti jaam haises. Pileteid ikka sai. Tuli küll sabas seista ja ülbikutest kassapidajaid taluda. Tagasi tulin tihti häälega.  Aga häälega käimine oli huvitavam. Venemaal oli juba tollal kombeks, et hääletajatelt küsiti ka raha. Ühtegi ohtlikku intsidenti sellest ajast ei mäleta. Käisin päris tihti, sest paljudel oli sama mure. osa toodud kolast müüsin lihtsalt maha. Siis tekkisid mul Lenskas juba kohalikud müüjad, kellega otse suhtlesin ja turg kaotas oma tähtsuse. Otse loomulikult tassisin ma Lenksasse kaasa Vana-Tallinnat, mis oli nagu kõva valuuta.  Mingil hetkel avastasin, et Tallinnast saab Leningadi lennukiga. Palju pilet maksis või kuidas ma ta ostsin, ei mäleta. Lennuk oli TU-134. Kõigepealt 10 minutit oli tõusu, siis minut aega lendamist ja järgmised 10 minutit oli nina allapoole. Maandusin Pulkovos. Tagasi lendasin sealt ainult mõned korrad, sest koti sisu oli sealsetele tegelastele kummaline ja liigne tähelepanu ei meeldinud. Oleks lausa maha jäetud aga siis leiti üks natuke kõrgema IQ-ga tegelane, kes ärritunud miilitsad maha rahustas ja koti sisu ohutust kinnitas.   Lennujaama lähedal oli just ehitatud uus ja särava klaasfassaadiga Pulkovo hotell. Oli kerge nälg ja läksin sinna. Uksel muidugi valvur risti ees. Kudaa??(Kuhu?) Kurtsin tühja kõhtu. Kust sa tuled, küsiti. Tallinnast. Olgu,  sulle lubatud, teil seal ju pooleldi lääs ongi. Respekt sellele mehele. Hotelli ees oli mitu Soome bussi. Vist Peura omad. Juhatati mind rootsi lauda. Natuke alla 5 Rubla maksin ja sõin niipalju kui tahtsin. See oli mõnus vaheldus Lenska sööklatele, mis vahel ehtsa sigala mõõdu välja andsid.  Restoranides oli juba parem aga ka seal kvaliteet kõikus kõvasti. Koht meeldis ja sama valemiga käisin seal aastaid söömas. Olin juba nagu püsikunde. Siis tuli aeg riiki teenida ja järgmised 2 aastat vormi kanda. Rongiga viidi meid Moskvasse ja seal edasi 3 päeva loksumist Groznõisse. 3 kuud hiljem sai TU-154 pardal Saksamaale sõidetud. Sealt koju puhkama ei lastudki. Esimesel võimalusel põrutasin kodu poole aga lennuk viis Odessasse.  Oma raha eest ostsin pileti Vilniusse ja sealt hääletasin koju. Mis sai alates 1986,  sellest järgmises postituses.

Mis vanadesse nõuka passidesse puutub, siis kodumaa jaoks olid ühed passid ja välismaale sõitmiseks teised ja ka erinevat värvi CCCP välispassid, mis vene ja prantsuse keeles. Mul on alles punaste kaantega tsiviilkodaniku välispass ja siniste kaantega teenistuslik välispass. Viimane anti välja vaid tööalasteks lähetusteks, et välisviisa saamine oleks lihtsam. Kes tahab teada kuidas vene ajal üle riigipiiri sisse-välja sai, sõitku Iisraeli ja korrutagu kogemus kümnega.Meenub üks tudengiaegne bussireis Eestist Krimmi. Sõit kulges mööda Pihkva-Kiiev-Odessa-Simferopol suht joonsirget maanteed. Kahel pool teed olid topelt hekid või õigemini küll kõrge võsa. Sõitsime kuniks läks pimedaks, lõime oma telklaagri hekkidevahelisele alale lahti, hambad pesime kusagil suvalises lähedal asuvas ojas ja hommikul varavalges sõitsime edasi. Ühel õhtul tundus hambapesuvesi veidi imelikult haisevat, hommikul valges nägime, et lehmalaut lähedal. Kiievis ööbisime südalinnahotellis peatänaval, kuid mujal telkides. Nõuka ajal ei olnud probleem rahas, vaid asjade ja teenuste kättesaadavuses. Midagi ei olnud avalikult saada, kuigi kõik oli kusagil olemas. Krimmi lõunarannikul telkisime Dvigateli suvilate kinnisel territooriumil. Nõuka ajal olid kõigil suurematel ettevõtetel kusagil heas kohas oma suvilad, ka nö. päris eesti omadel isegi Gruusias, näiteks Salme külas. Oktoobri lõpus oli Krimmis väga soe, ka merevesi soe, kuid ööd jahedad. Õhtul oli külas vabaõhukino, ainult seinad ja ekraan, kell 21 oli ümberringi kottpime. Dvigateli naised ütlesid, et nemad lähevad kinno tekiga. Kui film on ühe seeriaga, võtavad kaasa ühe teki, kui kaks, siis kaks tekki. Filmi alguses oli õues +25 kraadi ja meie läksime oma suvekleitidega, poole tunni pärast külmetasime nii et vähe polnud.

80-ndate keskel, kusagil eelteimelisena, käisime perega bussireisidel, Karpaatides ja Karjalas. Reisid olid vanemate töökoha poolt korraldatud oma asutuse inimestele. Arvan, et kas tasuta või siis tõesti väga väikese raha eest. Praeguste reisimistega võrreldes oli imelik see, et kogu suur bussitäis rahvast oli telkidega ja ööbimiseks peatatigi suvalises kohas buss kinni ja kõik panid oma telgid üles. 1 korda mäletan, kui mingi karjus tuli ja teatas, et kui me kohe ei kao, laseb ta oma lehmad meile telkide vahele. Siis kolisime laagri vist ikka ümber. Kui telgid üleval hakkas söögi tegemine. Suured panged olid ja leeklampidega siis kuumutati neid. Mis toit seal oli, seda ei mäleta. Aga meeles on seik, et peatati buss ja võeti põllult mõned kapsad õhtusöögi tegemiseks. Ja see tundus sel ajal täiesti normaalne olevat, mida ei peetud varguseks. Aga igal juhul olid niisugused ühissöömised õhtul ja hommikul. Hügieenist oli vist ainus asi, et hambaid ikka pesime. Üht korda mäletan ka, et otsiti mingi linnasaun üles, et saaks pesta, see oli sel pikemal Karpaatide reisil.80-ndate lõpus käisime veel perereisil Bulgaarias Varnas. Tuusikud saadi töökoha ametühingu kaudu ja terve grupp oli siis samas süsteemis töötajatest ja nende peredest. Kõigepealt sõitsime rongiga Leningradi ja sealt siis lennukiga Varnasse. Niimoodi, nagu praegu grupireisidel, et on mingi transfeer rautejaamast lennujaama jõudmiseks, polnud. Ikka oma asi, et õigeks ajaks lennukile jõuad. Varnas paigutati kogu grupp eramajutustesse mööda linna. Meie elasime paneelikas 3-toalises korteris, kus siis kohalik pere ennas suveks 1 tuppa ja rõdule kokku pakkis ja 2 ülejäänud tuba suvitajate jaoks välja üüris. Meil vennaga oli tore, sest paneelikate vahel kogunesid kohalikud noored ja saime nendega päris sõpradeks selle 2 nädalaga. Grupil oli organiseeritud ka toitlustamine 3x päevas ja selleks pidime minema teatud kellaaegadeks rannarajooni ühe hotelli restorani. Kindel menüü oli ette nähtud, ise midagi valida ei saanud ja lauad olid kaetud meile õues. Söömas oligi ainuke aeg, kus oma grupi inimestega kohtusime. 2 nädalasest puhkusest enamuse vedelesimegi rannas, sest ega midagi väga ette võtta ei saanud, kuna raha oli väga vähe. Iga inimese kohta sai vahetada mingi väikese summa valuutat ja kuna meie vennaga olime veel lapsed, siis meie saime veel eriti vähe raha vahetada. Arvati, et kuna söök ja elamine on olemas, siis see oligi umbes nii jäätise rahaks. Aga jäätis oli hea, palju parem kui Eestis. Ja poed olid kaubast ikka väga tühjad, hullemad kui meil kodus. Korra käisin üksi poes ja tahtsin midagi osta, ja kui olin järjekorra ära seisnud, siis müüa lihtsalt ignoreeris mind kui küsisin vene keeles.

Nagu siin varemgi öeldud, organiseeriti igal aastal erinevaid reise töökohtade poolt töötajatele ja nende peredele sümboolse hinna eest või suisa tasuta. Mõned seigad jäävad meelde, mõned ähmastuvad ajaga, mõned ununevad täiesti.Esimese reisina on mul lapsepõlvest meeles ekskursioon Moskvasse, mina olin siis 8-9-aastane. Pea igal asutusel oli sõsarasutus ka mõnes teises NL linnas, minu vanemad olid sel ajal trammijuhid, seega kohapeal ööbisime Moskva trammipargi ühikas. Ilmselt on järgmine pilt sellest või mõnest teisest tolle aja tüüpilisest hotellist/ühikast, pildil mu ema ja isa:Palju ma sest reisist ei mäleta, aga meeles on VDNH ehk rahvamajanduse saavutuste näitus, kus igal liiduvabariigil oli oma paviljon ja ekspositsioon. Seal sai sõita sellise autorongiga, mis oli poisikeste jaoks huvitav. Pildil olen mina see kõige pisem tegelane:Meeles on veel, et Eestit esindas seal suur siga, tõenäoliselt oli muud veel, aga siga on meelde jäänud. Tal oli oma hooldaja, kes teda ja ta puuri muudkui kasis, ma pole nii puhast siga varem ega hiljem näinudki. Kunagi hilisemast ajast mäletan, et meie vabariiki esindasid ka suitsuvorstid, erinevad konservid, kommid ja šokolaad jms, mida poelettidel naljalt enam ei kohanud. Aga selle esimese reisi ajal 62 või 63 olid need asjad kõik ka poes vabalt saadaval, seega ei olnud "delikatesside" muuseumist vaatamisel mingit jumet. Pealegi suitsuvorst mulle lapsena üldse ei maitsenud, sihuke kõva ja vastik junn.Siis oli seal veel kosmosepaviljon, kus esimesed sputnikud üleval. Mis valmistasid pettumuse, nagu mingid lömmis romud. Ma ei tea, mida ma eeldasin, aga kujutelmas oli sputnik ikka mingi läikiv ja ulmeline asi. Pole teada, kas need olidki päris, vist hoopis mingid maketid.Siis oli seal veel 360° panoraamkino, mis kah erilist muljet ei jätnud, vaatasin ära ja konstanteerisin fakti, et ahah, pilt on ümberringi. See polnud ruumiline pilt ju, mis tuli märksa hiljem.Veel on sest Moskva reisist meeles metroo, vaat see oli poisikese jaoks põnev elamus. Samas on ebameeldivusena meeles lõputud kappamised mööda erinevaid vaatamisväärsusi, jalad olid sest täitsa villis. Mingil hetkel, kui siht mingile järjekordsele muuseumile võeti, ajasin mina jalad harki ja teatasin, et mina sinna ei tule ja kõik. Mis ma neist piltidest ikka vahin, ma juba mitut näinud:) Isa küsis, et mida ma sel ajal siis teen, kui nemad muuseumis on. Vastus oli ilmselge, ma lähen metroosse. Ja nii saingi oma tahtmise, isa andis 5 kopikat sissepääsuks ja oma käekella, leppisime kokku, mis kellaks ma teatud metroojaama ukse juures pean neid ootama. Nii ma maa alla sukeldusingi ja sõitsin selle paari tunniga pea kõik Moskva metroojaamad läbi, vaat need olid uhked. Lisaks sai igas jaamas ka eskalaatoriga üles-alla sõidetud. Liinide skeem oli suhteliselt lihtne, mina jagasin süsteemi kiiremini lahti kui täiskasvanud ja olingi peamiselt teejuhiks-suunanäitajaks, kui taheti metrooga kuhugi jõuda. Vene keele õpe oli juba koolis alanud, oskasin tõenäoliselt mitut sõna. Igatahes metroojaamade nimetuste lugemisega raskusi ei tekkinud ja olin lõpuks õigel ajal kokkulepitud kohas. Tegelikult käisid vanemad sel ajal hoopis relvapalatis, mis oleks tegelikult ka poisikesele päris põnev vaatamine olnud, aga seekord ja see mul siis vahele.Eks neid hetki tuli hiljem veel ridamisi, aga selline oli siis minu esimene tõsisem reis, ikkagi vabariigist välja.

Tekkis probleem pildi lisamisega, väikse pusimisega sain sellele lõpuks pihta, aga nüüd uus mure, ei saa enam seda mittevajalikku postitust kustutada.

Vene aja lõpust, olin siis 12, tulevad eredalt meelde kaubareisid vanematega Poola. Punt ühiste huvidega tuttavaid rentisid Ikaruse, buss löödi siinset kaupa täis mis Varssavi turul maha müüdi ning tagasitulekul laaditi peale juba "lääne" tavaar. Müstika mida siit viidi, tikke, Druzbasid, loomanahku, viina, tööriistu, ühesõnaga kõike mida keegi kuskilt osta või varastada sai. Vastu toodi teksaseid, pesu, elektroonikat, kelli, päikeseprille ja jumal teab mida veel. Eredaim hetk oli järjekorras seismine Lazdijai piiripunktis, harvad polnud juhused kus seista tuli 48h ilma igasuguste pesemisvõimalusteta, wc`st rääkimata. Pimedas ei saanud sammugi maanteelt kõrvale astuda, teeserv oli mitmesaja meetri kauguseni reaalselt täis situtud. Kogu see ooteaeg sisustati kärakavõtmisega mille käigus sündinud vestlused olid 12-aastase poisi jaoks üsnagi krõbedad ja kohati arusaamatud:)

Nagu terjekas kirjutas, on ka sarnastel bussieksursioonidel osaletud. Ööbimine telkides oli sellisel juhul päris tavaline:Siit lõuna poole minnes on meie jaoks harjumatu, et läheb väga järsku pimedaks. Kord oli kah kusagil teel Karpaatide poole, kas Valgevenes või Ukrainas, muudkui otsisime sobivat telkimiskohta, aga kõikjal vaid risu. Lõpuks oligi täis pime käes ja keerasime esimesest ettejuhtuvast teeotsast võsa vahele sisse, leidsime isegi ühe lagedama platsi. Bussi tulede valguses saime telgid püsti ja magama. Hommikul ärkasime suure mürina ja kolina peale, meie telkide ümber askeldasid igat mõõtu traktorid ja kallurid. Olime maandunud otse keset prügimäge. Siis polnud enam jorutamist, kibekiiresti piinlikkusest nõretades telgid bussi ja jeehat.

No ma läksin nüüd hoogu, terjekas kirjutas veel kapsapõllust. See meenutas kohe üht järjekordset seika, seekord siis olime autoga teel Leningradi ja ööbimine teadagi jälle telgis. Eks see Leningradi ümbrus selline soisevõtu ja võsastunud on, kah otsisime pikalt sobivat telkimispaika, lõpuks seadsime end ühe männituka veerde kapsapõllu äärde. Kapsaid me ei varastanud, meil olid omad produktid olemas, priimusel supp juba podises kui ühtäkki seisis me ees mitte just sõbraliku moega püssimees. Et mida me sealt otsime jne. Eks me siis seletasime, et turistid Eestist ja ei leidnud paremat kohta telkimiseks. Kuuldes et Eestist, muutus mehe toon kohe sõbralikuks, soovis lahkudes head ööd jne. Enne veel jõudis kiruda, et varganägusid on palju ja ta peab oma kapsapõldu niiviisi valvama, muidu varastatakse tühjaks. See oli aeg, kui eestlased viisid omi kapsaid Leningradi turule, õige meil nende omi vaja virutada:)Lisan siis ka selle auto pildi, millega pool NSVL-i läbi sõidetud sai:

Viktor54, me viisime neid sigu sinna igal aastal, mõnikord lausa lennukiga. Igal seal oli ka oma nimi ja muidugi pidid nad puhtad olema.

Ühe sea nimi näiteks on mul isegi meeles: Сйгудйк