Hea kaamera nõuab ka häid objektiive ja kõik see kokku maksab täpselt nii palju, et tassid seda kupatust igale poole kaasa nagu kass poegi. Enda kogemustest lähtudes soovitan võtta ühe suurema peegelkaamera, millega rahulikult "ilupilte" teha ja ühe väikese seebika, mida saab hetkega taskust välja tõmmata ning klõpsu ära teha. Tihti on pildistades väga otsustavaks fotograafi kiirus ja selle ajaga, kui sa oma peegelkaamera välja õngitsed ja parajaks sätid, on kohalikud laiali jooksnud, oma näo ära varjanud või on põnev hetk juba möödas.

Nikon D300+18-200mm VR lääts

Kas tohib küsida, kust sellisteks aasta pikkusteks reisideks raha ja aeg võetakse.

Selle filmikerega on ju ka mingi valik klaasi (vähemalt 1) kogunenud. Sama tootja digikerendust ei viljele?

Kui 4/3 sensor judinaid ei tekita, on mõõtudelt reisiks sobivaimad vast Olypuse asjad, kitina kaasa tulevad torud ei ole ka just mingid tuhatoosid ja näiteks e410/e420/e510 puhul saab selle raha est kaamerat ja klaasi küll. Kui kellegi pikad näpud selle ära krabavad, ei ole ka kahju väga suur (eriti e410 2 toruga kiti puhul, mille eest letis ~8000 küsitakse). Muide selles hinnaklassis ei ole keredel pildi poolest ju erilist vahet ja ühe õhtuga jõuab poes need ka äbi proovida ning enda jaoks käepärasema välja valida.

Enmus tootjaid on selle aasta sees uute riistadega turule tulnud ning eelmisi-üleeelmisi isendeid saab järelturult ikka roppu moodi odavalt - ülejäänud raha saad näiteks objektiivi investeerida.

Aga kuna siin juba D300 + VR soovitamiseks läks, süüakse mind säherduse jutu peale ilmselt elusalt [:

meil reisil kaasas Canon EOS-40D ja váike Canon Ixus 850i, aga kui peaksin valima ainult úhe võtaksin kaasa Ixuse - mugavus, kiirus, kergus on reisifotode tegemisel olulised.

Nikoni DSLR kasutajad viljelevad viimasel ajal agaralt kombinatsiooni Nikon D40/D40x/D60/D80 + juba soovitatud 18-200mm VR objektiiv. Universaalne, hea pildikvaliteet, stabilisaatoriga. Aga taskusse ei pane.

Toetan Nikkori 18-200 kombinatsiooni D40 vm väikse kerega. Paraku ei ole kompakti, millega saaks peegelkaamerat kasutanu jaoks võrreldava tulemuse või pildistamisnaudingu (eriti arvestades 11 kuu jooksul ette tulevaid võttesituatsioone). Kotti võib veel pista Sigma 30 f1,4 vms suure valgusjõuga objektiivi, millega teha väikese teravussügavusega pilte (hea kerge variant veel Nikkor 35 f2, veidi pikem ja väga odav on Nikkor 50 f1,8). Läbi tuleb mõelda aparaadi kandmine päevakotis ja kaelas.

Paraku ei ole kompakti, millega saaks peegelkaamerat kasutanu jaoks võrreldava tulemuse või pildistamisnaudingu

Tulemuse koha pealt - nõus. Aga pildistamise koha pealt vaidleks Sulle vastu. Kompaktiga käitud sa lihtsalt teistmoodi kui peegliga. Sellega saad paljudes oludes kiiremini või mugavamalt kaadri kätte kui peegliga - või siis saad kaadreid, mida peegliga üldse teha ei jõuaks. Ja see on ka nauding, ehkki teistsugune.

Kompaktide põhihäda reisil on minu arust lainurga puudumine. Optilisi moonutusi enamik inimesi kas ei märka või ei pea neid puuduseks.

"Kompaktide põhihäda reisil on minu arust lainurga puudumine"

28mm lainurgaga digiseebikaid on viimastel aastatel üsna palju (eriti Panasonicul).

Algsele postitajale: peaksid ikka ise otsustama, mida viitsid tassida ja millega viitsid/oskad pilti teha. Teised võivad öelda, et võta see ja võta teine aga sina oled see, kes seda kraami peab kaasas tassima. :) Peegelkaamera iseenesest märkimisväärselt parema sisuga pilte ei tee kui seebikas, eriti kui ei oska esimese eeliseid ära kasutada.

Ma ülipikal reisil pööraks eelkõige tähelepanu akudele, laadijale ja mälule. Et oleksid mingi laiatarbekaup ja kadumise/tühjaks saamise puhul saaks esimesest kioskist abi. Olen näind Austraallast Sahara kõrbes ahastamas ja oma Canonit vastu kivi tagumas. Aku ja laadija küpsesid ära. Uusi võtta polnd kusagilt. Olid sellised erilised akud ja ka laadija oli imelik. Teine asi mis võiks tähtis olla, on mälu. et ei peaks muretsema piltide allalaadimise pärast. Mul endal Fuji Finepix s9000. Akudeks AA pulgad. Neid ja ka laadijaid saab igast elektroonika poest ja kui ikka tühjaks saavad, siis saab Alkaline'id sisse panna. Olen ise pidevalt oma tagavaraakusid kõrbereisidel teistele inimestele välja laenanud. pidevalt juhtub, et tullakse elus esimest korda kõrbe ja siis pilti tehes avastatakse, et akud tühjad. Mälu on mu kaameral Dual slot, xd kaart ja microdrive, korraga mahub sisse 10 giga. 2+8. pildista end lolliks ja ikka jääb ruumi üle... . . .

...olen. Praegu kasutan SP-560 tema võimsa suumi pärast (18 x ehk siis pea 500 mm), aparaat ise aga suht kompaktne. Igasugu funktsioone siiski vist liiga palju. Kiirsituatsioonide pildistamiseks ripub vööl Camedia-310.

Minugi kriteeriumiks, kui valisin digipeeglit, olid akud ja aseaine saadavus pärapõrgutes. Et tol ajal oli Eestis müügilolevaist odavamatest digipeegleist ainukesena AA akud Pentax K100-l, siis see määras ka valiku. Optimaalseim toru, mis kaasa vedada, on sellele Pentaxile Sigma 18-125. Leian, et kui huvi fotograafia vastu on keskmisest suurem, tasub digipeegleid kaasa vedada. Aga noh, need kel selline huvi on, need teavad seda isegi. Need kel pole, need ei saa sellest aru niikaua, kuni see tekib.

Olen jätkuvalt rahul Canoni Sx-IS seeriaga, mis on minu jaoks sobiv kompromiss seebika ja peegli vahel. Jah, RAW puudub, aga saan hakkama (mälukaardile mahub rohkem pilte ka). Alustasin S1'ga, see varastati Salvador de Bahias ära ja nüüd otsin secondhand S3'e -- ei näind uue S5 peale raharaiskamismõtet. Plussideks: mahub tasku; pöördekraan ja kõva tele kaugelt ja varjust pildistamiseks; hädakorral tavaliste patakate võimalus. Jah, lainurka pole (ostsin kunagi ka konverteri) aga tänapäeval on autostichassistid ka päris ok, kui just raju valgusevahet pildi eri otstes ei ole.

Reisifoto ja reisifoto võivad olla 2 täiesti erinevat asja.

Üks on selline pilt, mida klõpsitakse taskust kiirelthaaratava seebikaga, tehakse tuhandeid pilte ja lõpuks valitakse neist õnnestunumad kaadrid välja. Küll neid ka hulka satub. Kui viitsitakse valida. Ilma erilise kunstita, pikema mõtlemiseta, hullu kadreerimise ja valguse seadmiseta. Olukord saab aga fikseeritud, ka kiireltmuutuvad situatsioonid, enamikke reisijaid selline lähenemine rahuldab. Sest põhitegevus on ikkagi reisi nautimine, mitte kroonikuksolemine. Klõpsimine käib lihtsalt kõrvaltegevusena ja see ei tohi liialt aega ega tähelepanu endale nõuda, veelvähem täiendavat pingutust. Sellisel juhul oleks hea omada õhukest taskussemahtuvat seebikat ja hea oleks kui ta taluks ka mõningat põrutamist ning niiskuskindlus poleks ka paha. Mõne seebika elektroonika läheb juba lolliks paljalt niiskema ilmaga õue astudes, pole vaja vette kastagi. Olympusel on vist selliseid niiskus- ja põrutuskindlaid mudeleid. Minu Canon A510 igatahes niiskust hästi ei talu.

Teine suund oleks siis peegelkaamera ja torude kaasatassimine. Sorry inimesed, aga peegelkaamera EI OLE suvalise klõpsimise riist. Omandades peegelkaamera tekib teatav moraalne kohustus teha paremaid pilte. See tähendab, et ei klõpsita midagi enam suvaliselt igas suunas, vaid valitakse objekti, selle valgustust, mõeldakse kadreeringu kallal. Ebasobiva valguse suuna korral ei peeta paljuks teiele poole objekti (näiteks kirikut) sibada, et see õige valguse nurga alt peale saada. Huvitavama kadreeringu nimel ollakse valmis mäe otsa ronima, tänavale kõhuli viskama vms. Võetakse ainult seda, mis on võtmist väärt ja mille õnnestumine on ette teada. Raske(m) kaamerajurakas kõlgub pidevalt kaelas ja ollakse alati valmis huvitavamaid situatsioone fikseerima ning selle nimel ka natuke vaeva nägema. Selline reisija võiks nimetada end pigem juba fotograafiks või seltskonnakroonikuks ja tema peas tiirleb pidevalt esikohal mõte, et kuidas üht või teist olukorda või vaatamisväärsust huvitavamalt kaadrisse fikseerida. Reisi nautimine jääb seejuures natuke tahaplaanile. Kahte asja korraga ei saa, hea pilt ei tule mitte kaamerast iseenesest, vaid nõuab ka fotograafilt rohkem tähelepanu ning tööd. Minu peegelkaameraks on Nikon D60, see on veel suhteliselt kergepoolsem ja mugavam tükk kaasatassimiseks, ka reisile. Analoogsed ja samas hinnaklassis (10tuh või veidi peale)on ka Canon EOS450, Olympos E510, Sony A350, Pentax K10D või K200D. Vähemalt viimased on niiskuskindla kerega ja üpris populaarsed rahva seas. Pidavat hea hinna-kvaliteedisuhtega olema.

Vaatamata kõigele ei võta ma kunagi kaasa mõlemat kaamerat, ma teen juba enne sündmust oma valiku, kas lähen peegelkaameraga fotojahile või lähen reisile ja pistan igaksjuhuks seebika taskusse. Vahet pole, millisele sündmusele ma lähen, ka pulma minnes on nii, et kui ma olen seal peegelkaameraga, siis ma olengi fotograaf ja pidu kui niisugune veereb must mööda vaid läbi objektiivi vaadates. Kui ma tahan pidu panna, siis jätan ma peegelkaamera koju, absoluutselt. Reisiga sama lugu. Peegelkaamera ostmine suvaliseks klõpsimiseks on raharaiskamine. Kui kodanikul pole huvi hea foto nimel natuke ise vaeva näha ja ütleme isegi, end natuke ohverdada, siis jätaks parem peegelkaamera soetamise mõtte teiseks korraks. Pilti teeb ikkagi inimene, mitte aparaat ja viitsimise korral võlub osav fotograaf ka odavast seebikakäkist paremad kaadrid välja kui suvaline klõpsija kallist peegelkaamerast. See on tõsi kui aamen kirikus. Ma olen ikka näinud ka selliseid klõpsijaid, kel minust kordi kallim aparaat kõhul kõlgub, aga kelle suvalised klõpsud on lausa omaette näitust väärt, et kuidas kalli peegelkaameraga nii sitta pildi on võimalik teha. Aga ON:) Ja siis on veel üks asi, mille sügavast mõttest mina aru ei saa, nimelt nii peegelkaamera kui seebika kaasatassimisest. Kui mul on peegelkaamera juba kaelas kõlkumas ja see on igatahes alati kiiremas valmisolekus kui taskupõhjast väljakougitav seebikas, siis milleks mulle see kopsik risuks veel? Asi on valikutes ja küsimusele, milline aparaat reisile kaasa võtta, tuleks vastata endalt kõigepealt küsides, et kes tahetakse pikal reisil eelkõige olla, kas fotograaf või reisija.

Kahel kaameral võib olla näiteks see mõte, et vahest lubab pildistamisobjekt ennast seebikaga pildistada, suure toruga mitte. Siitsamast tripistki on läbi käinud selline näide Tai mägihõimude kohta. Teiseks on peegelkaameral enamasti vaja enne pildistama hakkamist ühte-teist seadistada - täisautomaatsena pole tal ju erilist mõtet. Nokitsed iso, wb ja veel millegi kallal - ja pildistamisväärset olukorda enam pole. Kolmandaks ei ole peegelkaamera pidevalt kaelas rippumas just kõige turvalisem tegevus. Kolmandas maailmas oleks see umbes sama, kui liikuda ringi plakatiga "Palun, kas keegi sooviks minu kaamerat röövida?". Seebika taskust saab kiiremini kätte.