Meil on seinataldrikud kohtadest, mis mingil põhjusel rohkem muljet jätsid. Lugesin kokku, köögi seinal on neid 28 tükki ja ruumi jagub. Mõned magnetid, mida ostmata ei suutnud jätta, on ka. Kui leian mingi eriliselt meeldiva õllekannu, siis ostmisele jah. Ühele tuttavale toome vahel kaasa võtmehoidja, ta kogub neid. Puuduolevate euromüntide nimekiri on ka alati kaasas.)

Veix73, muide, me käime reisidel neljakesi ja see teine paar saadab ka kogu aeg postkaarte reisidelt. Ja et asi huvitavam oleks, lähevad neil mõnikord kasutusele ka nn postmargiasendajad :D ma olen ka korra seda moodust katsetanud ja käiku läksid maxima kleepsud. Postkaart tuli kohale :)

[[23128]]

Kunagi sai traditsiooniks osta kaasa reisidelt klaaskuule, riigi või linna nime ja sümboolikaga, Sellised millel vedelik sees ja raputades tekib lumesadu :) Nii on see jätkunud tänaseni...

Lihtne suveniir on saata postkaart endale.. vôtab vähe ruumi, infot ja emotsiooni kyllaga... môni kortsus môni määrdunud, igal kaardil oma lugu...äge

peakatteid, igasugused rahvuslikud mütsid jm. neid on mul kokku üle 50

Kohalikud kokaraamatud. Ning üritan osta ka sõnaraamatu või vestmiku. Viimased on eriti huvitavad, sest nendes on tehtud mingi teemade ja sõnade valik, mis koostaja on oluliseks pidanud. Paraku alustasin alles u viis-kuus aastat tagasi.

Abikaasa ostab külmkapimagneteid. Mulle endale piisab muljetest, mida kinnistan pildi- ja ja videoga. Minu avalikke pilte näeb siit https://www.flickr.com/photos/ruudi/albums

Mina üritan igast paigast osta paari kõrvarõngaid, mitte juveele vaid just kohalikust materjalist käsitööna tehtuid. Tore igapäevaselt kanda ning kõikidega oma lugu ja emotsioon kaasas.

90-ndatel alustasin kohvitasside ja õllekruusidega. Mingil hetkel sai teleka taga seinal riiulite jaoks ruum otsa. Sinna läksid siis ägedamad isendid. Tavalisi jätkus ka mujale. Siis ütles kaine mõistus, et kuule mees, kui nii jätkad siis kas kolid ise välja või ostad suure maja, kus meenete jaoks omaette saal. Maja jaoks raha ma ei leidnud ja kolida ka ei tahtnud. Ei raatsinud kohvitasse tavakasutusse lasta. Osad neist ei kannata nõudepesumasinat. Sai ka toodud tuhatoose, väikseid shotipitse, pisikesi taldrikuid jne. Määravaks sai just kvaliteet ja iseloomulik info. Asi pidi ka teistele hetkega koha ära seletama. Mis kasu on meenest, mida ära ei tunta ja pead seletama, et see udukogu on nüüd see kuulus xxx.

Ühe hea tuttava külmkapi juures sain justkui valgustatud. Nüüd olen külmkapimagneti usku. Õnneks on sügavkülmal veel vaba pinda. Tavakülmik kipub juba umbe minema. Hetkel veel suudan päris täpselt öelda, kuna ja kuidas toodud. Matkabussis on köögis metallist konsool. Nüüd ei jää magnetid koduni kusagile kotti vedelema vaid on kohe silma all. Paar korda on ka sellest pinnast väheks jäänud.

Korjan ka õlleklaasialuseid. Sellele pani aluse üks saksa härrasmees, kes 1990 oma DDR aegse kogu mulle annetas. Nüüd korjan igast söögikohast ka neid kaasa. Tänaõhtune saak on 2 tk. Nende puhul ma ei oska küll seletada, kust mingi pärit on. Kõik on ühes kastis hunnikus.

Külmikumagneteid - proovin leida võimalikult erinevaid (õnneks pole enam kõik savitükid). Ka pere toob, kui kuskil uues kohas reisib. Tütrele ja tema elukaaslasele- kruusi ja magneti Pojale- öökulli kujuke- uskumatu, et ta ise teab täpselt kust ma talle mingi toonud olen. Noorem tütar ostab ise lihtsalt midagi( reisib veel enamasti koos minuga), mis meenutab seda kohta Emale- kruusi ja magneti Tellimise peale pastakad linnade sümboolikaga, õlleklaasialused ja pakisuhkrud- viimased kaks, kui jäävad nn "tee peale".

Reisidelt olen kaasa toonud suhkru pakke kohvikutest, hotellidest, lennukitelt ja vahest mujaltki. Põhiliselt ikka selliseid, millel kohviku jne nimi peal ja huvitav kujundus jmt eritunnused. Kohalikud glasuuritud ja maalingutega seinaplaadid, paremik on muidugi vanakraami ehk antiigi poodidest. Viimasel ajal ka kohalike poolt valmistatud keraamilised maalingutega maitseainete topsid. Hiljem on pisut nuputamist, et millise maa topsiga milline aine võiks sobida. Muud asjad vahel (mõeldud on alkoholi ja sigarette).

Meie toome veine. Imekombel oleme veini saanud ka sellistest kohtadest nagu Vietnam (tõesti on silt peal, et Vietnamis toodetud), Mauritius, samuti Egiptus ja St. Lucia. Viimaselt polnud kahjuks viinamarjaveini võtta (on need soojad saared ju pigem rummi peal) aga pakuti kodutehtud banaaniveini, suhkrurooveini ning mangoveini. Maitse oli kõigil jube aga mälestuseks tõime banaaniveini :) Kõige maitsvam vein on minu arust Bulgaariast ühest väikesest veinimõisast toodud icewine, kuid eelmise aasta Hispaania tripilt tõime ka huvitavaid maitseid. See suvi Tšehhi ja Sloveenia autotripp ees ning kogu saab kindlasti korralikult täiendust. Veinide puhul on ainult üks miinus olnud, käsipagasiga reisidelt ei saa neid tuua ja seetõttu oleme nii endale kui ka kingiks toonud veel suveniirtaldikuid ja erinevaid väikesemaid kuntsiteoseid (pliiatsijoonistus Pariisist, papüürusepilt Egiptusest, siidimaal Vietnamis jne.). Lastele oleme ostnud ka T-särgid erinevate linnade v maade nimedega. Tegin ka veinidest pilti aga kahjuks jäi udune ning lugesin nüüd, et nagunii ei saa siin jagada kui pole üles laetud. Aga banaani veini silt näeb välja umbes samasugune - http://muhaise.com/wp-content/uploads/2014/07/banana-wine-1.jpg

Seinataldrikuid. Riputan need köögis seinale. Samas peab ikka olema selline taldrik, mis meeldib, kõigilt reisidelt pole sobivat leidnud.

Hotelli logoga minišampoonid, miniseebid ja minidušigeelid, mida on kogunenud juba terve kapitäis. Võib-olla küll veidi ebaeetiline, kuid kuna hotellides on need kasutamiseks antud, siis pole vist väga vahet, kas kasutan need ära kohapeal või võtan kaasa. Lisaks on tegemist vedelikega, mis oma mahult sobituvad kenasti käsipagasi reeglitega (alla 100ml).

Esimeses postituses kirjutasin, et mõttetut kräppi kokku ei ahnitse, kogun reisilt ikka emotsioone. Unustasin aga täpsustada, et kogun nimelt halbu emotsioone. Ööbin kõige viletsamates hotellides, söön köige rõvedamates restoranides kõige si...mat toitu. Lutikad ja salmonelloos on minu sõbrad. Tripadvisori kaks tärni on juba priiskav luksus. Samuti püüan leida alati võimaluse, et teenindajatele ja üldse kohalikele kellega kokku puutun, halvasti öelda. Ja kui keegi mind sõimab, või suisa füüsiliseks läheb, on reis korda läinud. Küsite, et miks? Aga halb jääb ju heast paremini meelde. Head asjad ununevad, halvad mitte. Negatiivsed mälestused garanteerivad, et mäletan reisi veel surivoodilgi.