Kui üldse midagi ostan, siis praktilisi asju, selliseid, mida saan igapäevaselt kasutada. Näiteks küünlajalad, kruusid, tarbekeraamika.

Õllekannualused võtan ma alati kaasa, kas reisilt või kodumaalt, suveniirmängukaarte on kogunenud ca 50-60 paigast/riigist, aga parim kogu on mul hoopis telefoniautomaatide ja -putkade piltidest. Need kaovad varsti ajaloo hämarusse, aga mul on neid õnnestunud jäädvustada väga palju. Hiljaaegu tõmbasin otsad kokku ja sain neist ja nendega seonduvast kaante vahele 300 leheküljelise pildiraamatu. Nüüd mahub kogu mu kollektsioon mõõtudesse 20x14x2,5cm. Ei mingit muret puuduva riiuliruumi pärast. Kogu sai lukku löödud, aga kui kuskil putkat näen, teen ikka pilte juurde. Eks kunagi saab veel ühe raamatu teha, kui muidugi veel avalikke telefone maailmas üldse alles on. Järgmiseks avastasin enda jaoks bussipeatuse kioskid, kuid nendega ma veel ei alustanud, sest minu reisiseltskond ei kannataks välja, kui iga mõne kilomeetri järel kinni peaks pidama, et uuest ja erinevast isendist pilt teha. Kahju muidugi, et pole pildistanud, sest näiteks Transnistrias, Rumeenias, Bosnias, Moldovas, Venemaal ja paljudes sarnastes kohtades leidub supervahvaid putkasid ja kuudikuid, mis on bussi ootamise tarvis rajatud. Arenenumates riikides on need küll samuti olemas, kuid seal ei ole nii huvitav, enamasti on putkad kas maakonniti/rajooniti või siis lausa riiklikult mingi hankega tellitud ja seetõttu üsna ühesugused ja igavalt viisakad.

Kommentaare lugedes meenus mulle, et lisaks rannaliivale ja magnetitele toome me ka alati mõne pudeli kangemat jooki koju, mõnest riigist isegi mitu-mitu. Ei tea, kes selle rummikoguse küll ükskord ära joob. :) Ja igalt reisil oleme tahtmatult ka paki kohalikku soola kaasa toonud. Kuna kohapeal tavaliselt teeme ise süüa, siis tuleb see sool osta ja ülejäänud ka kaasa tuua.

Hilja vastan, aga ise kogun jalgpalliklubide salle. Neid olen saanud ikka enamus kohtadest, v.a. Malaisia

Mina toon kaasa kruuse. Tavalisi. Praegugi selle postituse kirjutamise ajal joon kohvi Bulgaaria kruusist näiteks :)Samuti meeldib killukesi loodusest kaasa vedada. Näiteks Küproselt sai toodud flamingode roosasid sulgi, merekarpe, paar veidrat piklikku käbi ja sidruni puu otsast (mis nüüdseks muidugi ära söödud).Sõltuvalt riigist lisaks kruusile ka mõni muu huvipakkuvam ese. Aga ega ma ausaltöeldes selle kruusitraditsiooni jätkamises liiga kindel pole. Seni, kuni võimalik, siiski proovin alati kaasa osta.

Tavaliselt saadan koju postkaardi. Palestinast tuli üle kahe kuu. Senini on kõik kohale jõudnud. Ühele sõbrale saadan postkaardi kiriku pildiga, kindlasti peab seal olema mark ja tempel. Kohaliku turu pealt maitseaineid ja teed, kui seal seda kasvatatakse. Mõni hea või haruldasest viinamarjast vein mida meile siia müügile ei satu. Ühele tuttavale toon õlleklaasi aluseid koos kelneri autogrammiga (ise õlut ei joo).

Ma ei taha ega kogu asju. Kindlasti mitte suveniire.Aga mõnest ägedamast matkast on alles mõni kivi.Köögi mikrolaineahju peal on näiteks tükk väävlit, korjatud ühe vulkaani pealt.

Emotsioone, mälestusi, pilte ja mõni äge kivim/rannakarp. Ei näe mõtet midagi otseselt koguda ja käime käsipagasiga.Esimene külmkapimagnet sai toodud viimaselt reisilt Hispaaniast, mille peal kilpkonnad, merekarbid ja väike pudel liivaga.  Samuti tõin endale võtmehoidja ja põlle.  Kaks rannakarpi ka.Rhodoselt sai toodud ainult vennale. Oliive ja väike pudel ouzot (aniisiviin).  Oliiviõlipudel oli ka, aga see võeti lennujaamas ära. Taist sai toodud endale kosmeetikakott, käekett ja väike peegel. Teistele sai rohkem asju toodud. Olime tavalise seljakotiga. Et asjad kotti ära mahuks sai meil 4 paari lühikesi pükse ja kolmed jalatsid kohapeal ära visatud, eks neid oli juba paar aastat kantud ka ja oligi plaanis seal viimane tripp nendega teha (viimasel päeval olid plätade ja sandaalide tallad süsimustad 3 nädalasest tallamisest). 

Suveniire ega muud materiaalset ei kogu. Olen õnnelik, kui õnnestub saada mõni ennast rahuldav (digi)pilt ja veel parem kui ka mõnest suur väljaprint seinale. 

Külmkapimagnetid endale (tuttav kunagi tõi ja sealt sai traditsioon alguse) ja tädile toon igalt reisilt tassi, ta kogub neid :)Ja muidugi teeme pilte. Nii mõnus on hilojem reise uuesti ja uuesti läbi elada :)

Väga ebaoriginaalne, aga on kogunenud paras ports magneteid. Esimene sai soetatud Hiiumaalt ja nii ta läinud on. Nüüd juba mitte riigiti vaid konkreetse koha oma, mis rohkem muljet jätab. Ja eraldi osa on tekkinud laste ja sõprade käidud kohtadest.Lisaks erinevaid vidinaid, mis iseloomustavad just antud kohta. Ja kõrvarõngad kohalikust ainest on viimase aja huvi olnud.

Otseselt midagi ei kogu. Rahuldun mälestuste, emotsioonidega ja fotodega, mis on fotograafiaga tegeleva inimese puhul ilmselgelt tavapärane. Siiani olen pärast teinud reisist blogisse pikemad lood koos piltidega, aga on tekkinud mõte, et peaks ka fotoraamatu trükkima igast reisist. Tütar kogub - võtmehoidjaid. Huvitavaid ja mitte ainult riikide vaid ka erinevate kohtade omasid. Enamasti ta on palunud neid endale tuua ja nendel reisidel, kus käime koos - saab ise valida. Umbed kolme aastaga, mis ta võtmehoidjaid kogunud on, on tekinud täitsa arvestatav kogu. Teinekord toome kaasa huvitavaid värvilisi kivikesi või siis muud maale iseloomulikku, mis hakkas meeldima. Kreekast valis tütar endale Kreeka ornamendist tuttava meandri kujuga kõrvarõngad. Paistab, et kõrvarõngad ongi tal võtmehoidjate kõrval järgmine kogumise maania :D

Igalt reisilt seinataldrik ja magnet. Varem ostsin ka mingi puust nikerdise, kas pilli või sellise näo mis saab seinale panna, aga reise sai palju ja ei taha seinu koormata :D seega koorman külmkapi ust edasi ja taldrikuid ostan ka veel siiani. 

Ma üldiselt olen hoidunud ekstra suveniiride kaasavedamisest, samas kui mõni sõber kogub viinapitse, magneteid või õllealuseid, siis heameelega talle toon. Küll võtan võimalusel kaasa mõnd kohalikku toidutoodet, mis Eestis kas pole, kallis või kehva kvaliteediga: Horvaatiast trühvliõli, Iraanist safranit, Taist kuivatatud mangot, Kanadast vitamiine, Egiptusest kakaod asendavat jaanileivapuu juurikat jne :-) mõnikord saadan kaarte või aitan kaasreisijaid margijahil: tihti postkaarte küll pakutakse, ent margi ja postkasti leidmine on paras väljakutse... ja piltide osas võtsin 10 aastat tagasi USA reisile kaasa pisitütre mängukaru ja pildistasin selfide asemel hoopis seda Niagara kose, Manhattani vaadete ja Toronto CN Toweriga ning jätkan sama traditsiooni tänaseni. Iseenda kohalolu jäädvustamist ei vaja, küll on grupitäis Jaapani turiste 'kawaii' hüüetega minu karupildistamist pildistanud )))

Korjan peakatteid, mis vastavat maad iseloomustab. Hetkel kogus umbes 60 tükki. Ühe sõid koid ära.