Ohtlikud olukorrad

Rääkige millised on olnud matkadel teie kõige ohtlikumad olukorrad. Huvi pärast lihtsalt küsin sest tahaksin teada, et mis te antud olukorras ette võtsite või midagi sellist. Endal pole õnneks mingeid ohtlike olukordi olnud sest olen vähe matkanud. . . . Trip.ee-s on kombeks kasutada suuri algustähti!

Noh näiteks Türgi Olimpus'e juures Yanartaš'is soovitati minna üle mäe suurele maanteele, et bussiga Antalya'sse sõita. Polevat kauge. Tegelikult oli ikkagi nii kauge, et vahepeal läks pimedaks ja tee oli kohati ainult saapalaiune eend kaljuserval nii et kõigi nelja jäsemega tuli mäe küljest kinni võtta. Kaljud läksid kastest libedaks ja kuskil all sügavuses kohises midagi, mida ka taskulamp ei valgustanud. Õnneks oli seljakott üsna väike. Tookord jäin ellu, aga rohkem seda lollust ei teeks.

P.S! Saaremaal pole seda karta, kui pimedas Pangale ei lähe kolistama.

Ei usu jah, et Saaremaal midagi nii hullu juhtuks. Parem on panga alt minna. Paremaid pilte saab ka.

Kreetal Samaria kuru sissepääsu juurest viib ka ingi "E4" matkarada mägedesse (suurim tipp mingi 2500m kõrge). Jõudsime naisega hommikul 9.00 ajal Omalasse, ehk siis samaria kuru algusesse. Ilm oli ilus, päike paistis, värske ja puhanud olemine. Ja siis saigi tehtud see viga et läksime kuru asemel hoopis kõrgusi otsima mägedesse. Kaasas olnud kaardil oli ka see matkarada mingil määral märgitud. Plaan oli läbida mäestik mööda matkaada, vallutada Kreeta kõrgeim tipp ja jõuda teiselpool välja jälle inimasulateni. Kaardilt vaadates lihtne. Tegelikkus kujunes hoopis hullemaks. Lühidalt: kui päev lõppema hakkas kadusid miskipärast ka "E4" raja märgistused. Inimasulatest, ehk paremal juhul ka maanteest kuhu tegelikult lootsime jõuda polnud märkigi. Tagasi minna polnud väga mõtet kuna olime matkanud terve päeva kindlas usus jõuda mägedest välja. Viimast valgust kasutades jätkasime teed kindlas lootuses jõuda siiski mingigi maantee peale välja. Lõpuks jõudsime orgu, kasutasin veel seda natukest päevavalgust mis olemas oli ning turnisin lähima kõrge tipu otsa ja nägin vaid ümberingi mägesid. siis oli kindel et oleme eksinud ning peame jääma ööseks siia samasse. Olgu ära mainitud et kuna see matkamine tuli hetketuju ajendil siis mingit varustust meil kaasas polnud. mõned võileivad, pudel vett ja vaid riided mis hetkel seljas. väsinult leidsime mingi vähegi puhtama lapi maad kus pikali visata ja hommikut oodata. (oleks vähemalt magamiskott olnud oleksime ka magada saanud). tunnikene pikutamist ja keha jahtus tuule käes kiiresti maha. (temperatuur oli ehk mingi 5-10kraadi). Kuna magada oli võimatu pidime keha soojas hoidmiseks kõndima. Kui juba kõndida siis mingis kindlas suunas et jõuda inimeste juurde. Nii siis hakkasimegi marssima pimedas, valguseks vaid fotoaparaadi LCD ekraani helendus, ühes kindlas suunas. kui väsisime, heitsime korraks teineteise kaisus pikali. umbes kümne minuti pärast jälle kõndima kuna külm puges kontidesse. Usun et see oli ime et me pimedas konte ei murdnud. Lõpuks läks muidugi kõik hästi. Imeliselt kaunis päikesetõus hakkas lõpuks ilma soojendama kella viie-kuue ajal, siis läks ka valgemaks ja alates sellest hetkest nägime ka ühte küla kaugel mäe jalamil. Ning tee (tegelikult teed ei olnud) läks nüüd vaid allamäge. Kella kümneks jõudsime maanteele. Olime marssinud mägedes paraktiliselt magamata järjest 24 tundi. Uskumatu matk mis lõppes õnnelikult. Soovitus kõigile, matk ise on imeliselt ilus kuid kindlasti kaasa võtta mingigi varustus. Lamp, magamiskott, süüa-juua, priimus.

Piiskopiga sarnane kogemus. Aasta 1998, Usbekistanis Afganistani piiri lähedal, kõrgust veidi alla 3000 meetri. Läksime matkama, ise noored ja lollid. Kaarti polnud - ehk kuidagi ikka tagasi saab! -, mobiiltelefone polnud, sooje riideid polnud, süüa polnud... Õhtuks väsisin mina nii ära, et sammugi teha ei jaksanud. Sõbrad talutasid kahelt poolt kaenla alt, muidu oleks sinna jäänud ja maha surnud.

Õnneks saime karjuste käest öömaja ja süüa, ja järgmisel päeval koju.

Moraal on vist see, et lollusi ei tasu teha, aga kui juba teed, siis ära tee üksi :)

Matkamine on liiga ohtlik -ärge minge matkama:) Tegelikult paar tarkust-Püreneedes on ilusad laiad mägijõgede sängid kus voolab korralik mägijõgi.Ärge ööbige sängis kuigi vesi on ligidal ja pind ilus sile.Tohib tegelikult aga uurige ega vihma ei ole tulemas.Terve vihmapilv tuleb korraga piki jõge alla ja veetase tõuseb sekunditega meetreid.Olenevalt jõest kuni 5 meetrit.Selle järgi näeb kui kõrgel on kilekotid ja muu risu puu otsas. Ja mäetippu on suht lihtne minna ka ilma eelteadmisteta.Minnes sa näed kuhu lähed ja kuidas ronid.Alla tulla on hullem.Kui unustad täpse koha kust üles ronisid siis alla üle serva ei näe.Ja siis pead umbes üle serva laskma teadmata kas all on meeter või palju meetreid. Ja lõkke tegemine on põhiline oht.Lõunamaades leegi eest ära ei lippa.Tuli levib nagu püssirohtu pidi. Need on kahjuks mu oma kogemused.:)

Küsimus on natuke arusaamatu, sest igal pool ja igal ajal on juhtumeid ühest äärmusest teise äärmusesse. Vaatates üht äärmust, on mind tervitatud kui kadunud poega. Teise äärmuse pealt olen seisnud püssitoru ees, saanud kohalikelt kahtlustuse luuretegevuses, ässitatud kallale koeri, üritatud kividega surnuks pilduda, ostnud end vabaks pantvangistusest, jäänud silma pederastidele jne. Hea tahtmise korral võiks nimistut veelgi jätkata. Need, minu jaoks mitte just kõige lõbusamalt lõppeda võinud juhtumid, olid tingitud kohalikest ehk minust mitte sõltuvast inimfaktorist. Tegelikult saaks seda nimekirja veelgi jätkata. Selgituseks veel niipalju, et armastan hulkuda üksinda.

Sinu jutt on nagu Indiana Jones'i laadne seiklusfilm. :) Äkki tahad nendest juhtumitest pikemalt kirjutada? Mina küll loeks...

Nimekirja lõppu pole näha, tegelikult ei tahaks selliseid teemasid siin üldse lahata. No mida kirjeldada, kas surnud sõbra seljas alla tassimist peale laviini alla jäämist talvel Sajaanides, või nugadega võitlust Krasnovodsk-Bakuu praamil Kaspial, või ööbimist lumetormis Tjan-Shanis põues pudel piiritust kui teispool mässavat mägijõge kogu varustus, või tulistamist Gruusia-Abhaasia piiril esimese konflikti ajal või lõvirünnakut Lõuna-Aafrikas? Jne, jne. P.S. Piiskop- Samaria on kanjon, mitte kuru!!! Kanjon-kitsas ja sügav jõeorg; kuru-kahe mäetipu vaheline sadulakujuline koht, mis sageli sobib aheliku ületamiseks.

Kust ma selle raha võta, et oma lugejatele maksta. Aga kui see on teie suurim südamesoov, andke oma meili aadress. Võin need failid teile saata. Kuid arvestage sellega, et ma olen kehva kirjutaja. Enda tarbeks sai mõningaid märkmeid tehtud. korrigeerida ma ei viitsi ja liigset saasta ära kustudada samuti mitte.

igasuguseid nõmedaid jagelemisi on tulnud ette, ja ikka inimestega. Mõni lugu teeb hiljem nalja, enamusest jääb siiski mõru mekk meeltele. Ka on kaotatud mägedes matkarada ja pisut allapoole libisetud ning mägimännilaadsele põõsale pidama jäädud nagu multifilmis. Janu, halvav külm/tappev kuumus ja nälg ning ajutine teovõimetus käivad ka ikka käsikäes. Loomad pole ohtlikult käitunud, aga nad on uudishimulikud. Küll ründas ükskord metsis. Istusin just autosse ja tema kolks, vastu küljeklaasi, kohendas seejärel sulgi, ning lahkus suht väärikalt:) Ahjaa, sel suvel sain kodumetsas kokku karuga. Vedeles ott võsas ja kui jalad alla võttis, siis tuli oma kahel jalal paar meetrit veel minu poole. Siis imetlesime hetkeks teineteist ning jätkasime kumbki oma teed. Hiljem üks jahimees ütles, et karu ei ründagi püstiasendis.

Aga hispaanlased on suured juustusõbrad, mult on päise päeva ajal, ja veel kahel korral, röövitud JUUSTU - ausalt:)

Malaisias, Pulao Tiomanil kõndisin risti läbi saare - ühelt kaldalt teisele. Rada oli ca 7 km pikk ja kohati oli dzungel mõlemal pool nii tihe, et rajalt kõrvale astuda ei ole võimalik. Täpselt ühes sellises kohas vedeles üks pagana madu. Õigemini tema sabaots - pea oli põõsas. Ma mõtlesin, et kuna hommikutund on varajane, siis äkki ta soojendab seal end vms aga tüüp konutas nii vaikselt et lõpuks mõtlesin, et äkki ta on surnud või naha maha ajanud nagu eesti rästikud seda teevad. Nojah, turist nagu ma olin, tegin elukast esiteks loomulikult pilti :) Ja siis karjusin natuke ja tümitasin vastu maad, et ta eest ära roomaks. Sest ringi minna ei olnud võimalik, tagasi minna ei viitsinud ja hooga üle 15-sentimeetrise läbimõõduga püütoni hüpata tundus ka suht hull idee. Lõpuks, kuna lärm tulemusi ei andnud, võtsin palmilehe ja togisin teda veits. Selleks ajaks olin enam kui kindel, et ta on otsad andnud - togimisega tahtsin selles lihtsalt kindel olla. Kui madu aga selle peale susisema hakkas ja vaikselt võssa kadus... no vat see tegi küll jalust nõrgaks ja tõi külma higi seljale. Pärast fotoka ekraanilt vaatasin seda mao pilti... kui sisse zuumisin, siis nägin et püüton ei olnud kogu pikkuses isegi pildile mahtunud - rajal oli tema tagumine ots ainult ja enamus maost oli lehtede varjus tee ääres. Nii et ma ühesõnaga torkisin üle kahe meetri pikkust ja ca 15 cm jämedust püütonit palmilehega, et ta mulle teepeal ruumi teeks. Sellest juhtumist alates on mul roomajate suhtes veidi suurem aupaklikkus kui varem.

Teine omapärane kogemus on Sri Lankalt. Käisin saare idakaldal, Potuvilles ja Arugam Bays. Arugam Bay (ehk ABay) pidavat olema maailmas 3. surfirand. Olin siiski seal off-season ajal mistõttu surfareid ei olnud ja teisi valgeid turiste kogu küla peale vb ka 2-3 tk. Anyway, Arugamis võtsin päevaks tsikli et ümbruskonna rannikut ja külasid uurida. Asi kulmineerus sellega, et sattusin Sri Lanka keskvalitsuse sõjaväepatrulli peale, kes olid samuti tsiklite otsas. 5 mootorratast, iga seljas laigulises, automaadiga vend, peas lenduriprillid, granaadid rippumas ja kerge muie shokolaadikarvasel näol. Viimase tsikli otsas oli lisaks tavalisele sõdurile ka kuulipildur - koos oma kuulipildujaga loomulikult. Ja see seltskond ärgitas mind endiga võidu sõitma. Nii siis korraldasimegi Sri Lanka tsunamist ja sõjast räsitud, jumalast maha jäetud idakalda külakeses võiduajamise :) Tüübid uputasid mu tolmu loomulikult... ja millegi pärast mulle tundus, et arvestades nende "kerget" ülekaalu relvastuses ja inimjõus oleks neil võita laskmine nutikas idee :)

Prantsusmaal telkides tuli veel paar juhust meelde. Vaata alati et jõgi mis sind ja telki eraldab võitlushärgadest oleks piisavalt sügav et nad üle ei tuleks! Ja õhtul telgi ümber ei soovita paljajalu tilbendada.Jube vastik on hommikul leida ca meetrist aga jube paksu madu kes ainult ootab et sa veel korra paljaid varbaid näitaks. Ja ka võssakasvanud ja mittemärgatav elektrikarjus võib olla alles töökorras-ettevaatust võpsikus kusemisega siis:) Sõber siiamaani hoidub sel puhul võsast! Ja katsu telk valges püsti saada.On hommikul vähem üllatusi. Ise olen 2 korda ärkanud kuristiku serval.Ja kusjuures päris suure kuristiku.Luxemburgis.Tsehhis.Ja Bratislavas ärkasin selle peale et oma teades olin metsas aga millegipärast oli 2 bussitäit japse mind pildistamas hommikul. Kuigi tegelikult nad tulid parki Sandor Petöfi ausammast pildistama... Ja Toivo kas oleksid oma lood nõus mulle ka saatama aadressile laanekas@hotmail.com ?

Kui see liiga tüli ei tee, sooviksin ka Toivo märkmeid lugeda.

priit.silem@gmail.com

Aitäh!

Toivo aitäh lugude eest. teema algatajale soovtaks ka midagi sellist lugeda-siis saaks aru et ohtlikkuse teemal saaks terve uue portaali teha mitte ainult teema trippi! Väga hästi kirjutatud!!!

Mis küsimus? Need, kes on mõne mägi-, süsta-, või miks mitte ka korraliku kõrbematka läbi teinud, on pidevalt kokku puutunud erinevate rohkem või vähem kriitilisemate olukordadega. Neid variante on sadu, kui mitte rohkem. Pole ühest retsepti ohuolukordadest hoidumiseks. Oluline on - tuleb teada ja järgida elementaarseid ohutusnõudeid - olgu need siis talvisel mägimatkal, kuumas kõrbes, kärestikul või kus iganes, samuti tuleks tundma õppida kohalikke looduslikke-, kultuurilisi-, religioosseid- ja kasvõi poliitilisi olusid. Need nõuded võivad tunduda mõttetud, lapsikud või idiootlikud, aga neist kinnipidamine aitab sageli säästa Sinu või Su sõbra elu. Õnneks pole enamik meist pidanud läbi elama ülalkirjeldatud marks66 Sajaani-juhtumit. Mäletan seda, kuidas terve meie ühikas oli sellest šokis - kah lihtsalt väike uljusest tekkinud pisike mõtlematus... Kaspia praami juhtum on tagantjärele lahe ja naljakas, kuid tol hetkel oli verevalamisest puudu juuksekarva jagu...

Esmalt meenub kaheraudsega horvaat. Kuna ööbisime ilmselt tema põllul või jahimaal, tuli ta asja kaema. Suhtlemine oli raske aga pakkusin talle lepituseks Eesti õlut. Vant torkas õlle tasku ja siis viipas püssitoruga, lähme. Kõndisin siis miski sada meetrit, püssimees seljataga. Mõtlesin, et mis ta nüüd teeb. Tema võttis siis oma autost kohaliku õlle ja andis mulle. Mustlaste pähe arreteerimisest Sveitsi metsas sai ühes teises teemas juba räägitud. Norras Kjergil käimine lõppes udus kobamisega aga rada ei kaotanud. Märjalt Kjerg Poldilt allapudenemine oli ka sekundi küsimus. Kiire reaktsioon päästis.

Ma ei mõelnudki seda teemat selleks, et ohte vältida vaid teada saada mida põnevat inimestega matkal juhtunud on.