Vaata kõiki Musta Reede pakkumisi SIIT
Ohtlikud olukorrad

Rääkige millised on olnud matkadel teie kõige ohtlikumad olukorrad. Huvi pärast lihtsalt küsin sest tahaksin teada, et mis te antud olukorras ette võtsite või midagi sellist. Endal pole õnneks mingeid ohtlike olukordi olnud sest olen vähe matkanud. . . . Trip.ee-s on kombeks kasutada suuri algustähti!

1
2

Kui see liiga tüli ei tee, sooviksin ka Toivo märkmeid lugeda.

[email protected]

Aitäh!

0
0

Toivo aitäh lugude eest. teema algatajale soovtaks ka midagi sellist lugeda-siis saaks aru et ohtlikkuse teemal saaks terve uue portaali teha mitte ainult teema trippi! Väga hästi kirjutatud!!!

0
0

Mis küsimus? Need, kes on mõne mägi-, süsta-, või miks mitte ka korraliku kõrbematka läbi teinud, on pidevalt kokku puutunud erinevate rohkem või vähem kriitilisemate olukordadega. Neid variante on sadu, kui mitte rohkem. Pole ühest retsepti ohuolukordadest hoidumiseks. Oluline on - tuleb teada ja järgida elementaarseid ohutusnõudeid - olgu need siis talvisel mägimatkal, kuumas kõrbes, kärestikul või kus iganes, samuti tuleks tundma õppida kohalikke looduslikke-, kultuurilisi-, religioosseid- ja kasvõi poliitilisi olusid. Need nõuded võivad tunduda mõttetud, lapsikud või idiootlikud, aga neist kinnipidamine aitab sageli säästa Sinu või Su sõbra elu. Õnneks pole enamik meist pidanud läbi elama ülalkirjeldatud marks66 Sajaani-juhtumit. Mäletan seda, kuidas terve meie ühikas oli sellest šokis - kah lihtsalt väike uljusest tekkinud pisike mõtlematus... Kaspia praami juhtum on tagantjärele lahe ja naljakas, kuid tol hetkel oli verevalamisest puudu juuksekarva jagu...

0
0

Esmalt meenub kaheraudsega horvaat. Kuna ööbisime ilmselt tema põllul või jahimaal, tuli ta asja kaema. Suhtlemine oli raske aga pakkusin talle lepituseks Eesti õlut. Vant torkas õlle tasku ja siis viipas püssitoruga, lähme. Kõndisin siis miski sada meetrit, püssimees seljataga. Mõtlesin, et mis ta nüüd teeb. Tema võttis siis oma autost kohaliku õlle ja andis mulle. Mustlaste pähe arreteerimisest Sveitsi metsas sai ühes teises teemas juba räägitud. Norras Kjergil käimine lõppes udus kobamisega aga rada ei kaotanud. Märjalt Kjerg Poldilt allapudenemine oli ka sekundi küsimus. Kiire reaktsioon päästis.

0
0

Ma ei mõelnudki seda teemat selleks, et ohte vältida vaid teada saada mida põnevat inimestega matkal juhtunud on.

0
0

Minu arust oleks just targem kokku koguda sellest informatsiooni mida vältida võimalikult palju, mitte lihtsalt uudishimust. Idioote on igalpool niiet inimesed võivad ka tüütud olla ilmselt ka ohtlikud nagu eespool välja tuli.

0
0

Toivo ja Marks66, võite oma lugusid ka mulle saata:

[email protected]

Endal on kõige ohtlikumad hetked olnud paaril korral rattaga matkates. Ühe korra Elvast Tartu poole tulles kuulsin mingit kolinat seljataga, igaks juhuks kiikasin üle õla - mingi Kamass kimas minu poole. Tõmbusin kohe teepeenrale ja õigesti tegin - kui see kolakas minust mööda kihutas, nägin, et tema parempoolsed rattad asusid üle valge äärejoone.

Teine sarnane juhtum oli Otepäät Tartusse vändates - seekord aga kas juhuslikult või mingi hetkeidee ajel otsustasin asfaldi pealt teepeenrale tõmbuda. Vähemalt tookord oli Otepää ja Tatraoru vahel nende valgete äärejoontega nagu oli... Igatahes niikui olin kõrvale tõmmanud, vuhises mingi vana pleekinud Datsuni pann mööda, parempoolsed rattad peaaegu teepeenral.

Muidu seni olen matkanud tõesti ohutult - pole ligijooksnud kurjad koerad olnud piisavalt julged hammustamiseks, pole kohalikud rullnokad mind kusagil paljaks röövida üritanud (Kambja rullnokkade kohta sellist asja räägitakse - mina aga ööbisin seal järve kaldal, samas poe juures nende kamp lärmas ja kaks sellist tegelast oma öisel koduteel sattusid mu kõrvalt mööda minema. Eks nad mind ikka nägid, ega ma end eriti ei varjanud, aga ega nad ligi tikkunud kah, ropendasid vaid veidi, ilastasid maha ja tuiasid edasi), pole ma kusagilt jõkke sadanud jne.

0
0

... võiksid oma lood kuskile välja panna, siis oleks kõigil õpetlik lugeda. Seniste lugejate reaktsioonid paistavad olevat igati positiivsed ja võib-olla on keegi valmis nendest isegi midagi suuremat kokku panema.

0
0

Mul tuli selle teemaga seoses kohe meelde, kui ma üksinda mussoonide ajal Nepaalis trekkimas käisin. Esimest korda (juunis) käisin Annapurna baaslaagris, seal ei olnud midagi hullu peale väikeste vastikute kaanide ja juttude, et üksinda matkata on ikka ohtlik, eriti üksikul naisterahval. Teist korda võtsin ette teekonna Langtangi rahvusparki. Sinna saamiseks tuli läbida 12 tunnine teekond bussi katusel (mujal polnud kohti). Vahepeal kõikus buss eriti kahtlaselt kuristiku kohal (tegu oli pooleldi äravarisenud kruusateega) sõites aegajalt vapralt läbi koskede, mis üle tee uhasid. Juba pärastlõunal hakkas vihma sadama, seega oli katusel kohe topelttore. Enne sihtkohta jõudmist selgus, et paar kilomeetrit tuleb jala läbida, sest tee oli ära varisenud (küllaltki läbitav jalgsi) ja seejärel jätkata veoautokastis. Kokku võttis 112 km sõit/matk aega üle 12 tunni. Ahjaa, korra kukkus mulle puuotsast veel kaan kraevahele. Edasi algas päris matk. Hommikuti Nepaalis mussooni ajal vihma ei saja, seega algus oli kena. Mõnes kohas oli tee natukene ära varisenud, ning omaette analüüsisin peas, et mitte mingil juhul ei taha ma seal viibida vihmaga - üks vääratus ja oled all kärestikulises jões, kust enam elusalt välja ei tule. Esimese päeva kõhedust tekitavaks takistuseks oli kosk, millest oli vaja otse läbi kõndida - mitte selline pisike, aga ikka tugeva survega. Panin vapralt vihmakeebi selga ja kuna muud lahendust ei olnud näha, kõndisin läbi kose ja suutsin siiski püsti jääda. Foobikutele ei soovitaks :) Kolme päevaga jõudsin kaugemasse asustatud kohta, liikudes ainult hommikupoole sel ajal kui vihma ei saja. Hommikuti oli üldiselt selge - pärastlõunal kerkis üles udu ja nähtavus muutus nulli lähedaseks. Veetsin kaks ööd kõrgemais sihtpunktis, käisin ratsamatkal ja üritasin madalamat tippugi vallutada (4800 m). Tagasitee esimene päev oli lihtne, suuri takistusi ei esinenud. Teise päeva hommikul kuulisin giidilt, kes oli samas majas koos oma turistidega, et öösel on suured rusuvood ära viinud sildu ja tagasitee on praktiliselt läbimatu. Samas oli see ka peaaegu ainus võimalus saamaks tagasi alla, seega tuli minna. Sättisin oma äramineku samale ajale selle giidi ja tema klientidega ning see oli ka ainuõige tegu. Lisaks sellele tuli meiega kaasa üks kohalik ööbimiskohast ning varsti jõudsime järgi ühele paarile, kes oli samuti giidiga. Seega oli meid kokku 8 - 2 paarikest kumbki oma giidiga, mina ja kohalik majutuskohast. Tee esimeses osas tuli ületada mitu kohta, kus teed ei olnud enam - rusuvoog (nemad kutsuvad seda landslide'ks) oli ära pühkinud tee ja tuli ronida üle muda ja kivide - kinni haarasime puude juurtest ja vahel püsisime vaevu jalul (libisemine oleks tähendanud kiiret teed märatsevasse jõkke). Arvasime, et sellega on hullem osa möödas, kuid eksisime. Peagi jõudsime kõrvaljõeni, kus varem oli olnud sild, kuid tänu mudavoole oli see läinud ja jõgi kordades laiem. Pikalt kaalusime tagasimineku võimalust, kuid otsustasime lõpuks silla ehitamise kasuks. Mehed tassisid metsast pambust ning õige pea kerkis kaks väikest silda - üks kivini jõe keskel ja teine sealt edasi. Ulme oli see, kuidas kohalikud (giid ja majutuskoha mees) kõndsid sealt üle ilma silmagi pilgutamata, minu jaoks oli see küll väga kole: õhkõrnal pambusel mudajõe kohal, suur jõgi ainult 2-3 meetrit eemal... igal juhul saime üle ja hotellimees suundus tagasi koju. Meie jätkasime teed ning lõpuks ometi oli meil tunne, et nüüd oleme pääsenud. Halvaks endeks oli järgmine asustatud koht - majad olid maha jäetud ja ainult üks õnnetu kassipoeg kisas ja hõõrus ennast vastu meie sääri. Varsti nägime ka põhjust: veidi peale eelpoolmainitud koske oli tee täiesti ära kukkunud - edasipääs tundus võimatuna. Siiski ronisime läbi kose (surve oli veel suurem kui enne) ja märkasime väikest mudast rada juurtega otse kose kohal (paarkümmend meetrit kõrgemal). Ma ei tea, kuidas me sealt üle saime, aga see oli kindlasti kõige ohtlikum koht tervel reisil. Kui jõudsime lõpuks alla linna, olid kõik imestunud, et kuidas me kohale jõudsime - turistid olid üritanud sinna minna kuid olid juba ammu enne kõige koledamat lõhet tagasi pöördunud. Olime õnnelikud, et pääsesime. Tagasi mineku puhul selgus, et buss ega veoauto enam kõige kaugemasse külla ei käi - hakkasingi siis jala tagasi matkama. Õige pea selgus ka põhjus - seal kus varem oli olnud väike oja, mis üle tee jooksis, oli nüüd suur kosk ja teed enam ei olnud - igal juhul jala sai edukalt läbi (kuigi põlveni said jalad märjaks)... veel mõned kilomeetrid ja sai edasi liikuma hakata veoauto/bussiga. Läks veel 10 tundi mööda ja olime juba peaaegu Katmandu lähistel kui selgus, et ees kõik autod seisavad - jälle tee läinud. Bussijuht ja mõned asjapulgad ronisid selle peale kohta kus oli tee olnud (vööni vesi), vaatasid, et pole hullu ja sõitsid bussiga kõigist teistest mööda, et katsetada, kas saab bussiga läbi. Sai küll, buss ainult natukene kandus kuristiku poole. Aga lõpp hea, kõik hea :)

0
0

Uhhuu

0
0
1
2
Lennupakkumised
Reisikaaslased