Uue kodumaa valimine

Tere! Mul on selline mure, et sooviksin endale leida n-ö uut kodumaad. Asju, mis mind Eestis häirivad, on palju ja need on üldtuntud: siinsete inimeste mentaliteet, poliitilise-, sotsiaalse- ja majanduselu „iseärasused“ jne jne. Sellest kõigest siin rääkida läheks pikaks. Olen 25. aastane, kevadel lõpetan eeldatavasti ülikoolis magistriõpingud ning olen kaotanud ka lootuse, et ma seal õpitu alal võiksin siinmail mingit püsivat rakendust leida. Aga turva-, vabriku- vmt tööd oleksin ma valmis parema meelega tegema ilmselt juba kuskil mujal (eeldades muidugi, et midagi ka sellest kategooriast siinmail leida õnnestuks). Kuuldes vahel lugusid, kuidas inimesed on Eestist enam-vähem samadel kaalutlustel lahkunud ning mujal leidnud selle, millest nad siin puudust tundsid, tekib paratamatult küsimus, et miks mitte ka ise proovida. Äkki oskaksite soovitada mõnda riiki, kus oleks (vähemalt Eestiga võrreldes) sotsiaalne-, majanduslik- ja ühiskondlik stabiilsus, mõistvad ja sõbralikud inimesed jmt, kus ei peaks ennast erinevalt Eestist tundma, nagu elaks džunglis ning kus sisserändaja ka vastu võetaks? Üheski riigis mul seni kogemusi ja sidemeid ei ole, et oleks selles mõttes seal kergem alustada. Vaid Soomet ja sealseid olusid tunnevad mõned mu tuttavad rohkem. Lahkuma oleksin valmis niipea, kui olen suutnud veidi n-ö stardikapitali koguda ja potentsiaalse sihtkohamaa kohta veidi rohkem infot hankida.Valdan inglise keelt kesktasemel, lisaks saan meeldetuletamise korral hakkama ka saksa keelega. Kui vaja, olen valmis ka veel mõnda keelt juurde õppima. Ette tänades, T. O.

Neid maid on palju, kus isegi tahaksin elada.
Piirduksin esialgu Euroopaga.
Hetkel läheb endal kolmas aasta Prantsusmaa Aquitaine provintsis. Alguses oli põnev, aga kui keelt ei valda, pole siin teha midagi. Pole viitsinud õppida kah - lihtsalt pole tarvis. Iseasi, kui miski hakkaks mind selle maaga siin sügavamalt siduma, siis küll, jah, leiaks ka kaaslase, kelle abil keeleõpe poleks probleemiks. Aga niikaua, kui siin eesti firmas tööl... - no pole vaja lihtsalt. Laiskus ja mugavus.
Sotswerk on Prantsusmaal kahtlemata tasemel. Näiteks hambaravi on töötavatele kodanikele tasuta, piisab isegi sellest, kui keegi perest tööl käib. Tema ravikindlustus laieneb ka pereliikmetele.
Samas on siin piirkonniti vägagi erinevad töö- ja palgatingimused, aga kus neid siis ikka ei oleks... Pariis on paremal järjel, Bretagne't (Bretoonia) loetakse vaeseimaks piirkonnaks. Ise sinnakanti sattunud pole, Bretooniat pean silmas.
Endale sümpatiseerivad Euroopast veel Saksamaa ja Norra. Ja ongi kõik, kahjuks.
Saksas on loomulikult jällegi vaja keeleoskust ja ega Norraski saa lõpmatuseni inglist purssida.
Igatahes, mingisse mahajäänumasse riiki pole mõtet ronida. Sama hästi võid Eestiski jätkata puiselt punnitades seda peaga vastu seina jooksmist. Midagi paremaks sellest nüüd küll ei muutu. Ikka sinna, kus kõik hea juba olemas, õpi keel ja kui kliima sobib, anna minna! :)

Ega see asi ikka päris nii ka ei käi, et lähed kuhugi, ning köik sind kahel käel vastu vötavad. Esiteks peaksid ise teadma, kus elada meeldiks, muidu on paari aasta pärast sama ebameeldiv kui Eestis, ning teiseks pead kohala minema, ning ennast tõestama, niisama sind keegi ei oota kusagil.

...kõik sind kahel käel vastu võtavad...
Oi kui kulunud jutt, oi kui kulunud!
Mulle vesteti lapsest saadik sedasama jura kogu aeg kõrvadesse. Enamusele eestlastest on vist vestetud. Ma nimetan seda ajupesuks. Ja kui ma kutsun kedagi siia kasvõi külla, niisama hullama, ilma ja inimesi kaema, siis vahitakse mulle otsa nagu miskisele kurjategijale. Umbes nii, et "Misasja, mina pean tulema Jaani- või Jõuluajaks kodunt välismaale?! Ei ilmaski!"
Paraku on see elu siin selline, et just neil aegadel oleks enesel rohkem vabadust ja mahti külalistega tegeleda. No ja kui ei saada aru, siis ei saada. Tuleb endal aru saada, et enamus eestlasi on paikse, põllumehe mõtlemisega. Minu jaoks näiteks vahet pole, kus omi päevi õhtusse saadan, Aeg on igalpool üks. Elan nii nagu enesele meeldib.
Töökaid orje on aga igal ajal igale poole tarvis. Ma arvan, et kui see ori end tõestada suudab (ja paljudes maades võetakse eestlasi hästi vastu - fakt!), siis ta võib oma päritolu tõttu saada küll kohalikust väiksemini tasutud, kuid tema tööd hinnatakse väärilisemalt, kui seda Eesti orjapidajad teevad.
Olen kuulnud ka ütlemist, et parem olen vaese eestlase ori, kui rikka välismaalase oma. See kehtib tõepoolest, aga ainult Eestis.

Ma olen oskustööline. Metsamasina operaator. Saan hakkama nii masinate juhtimise kui ka remondiga. Kohalikud vahivad silmad pungis peas ja imestavad, et kuidas me selliste vanade rüsadega töötada suudame, kuidas me viitsime neid kesed põldu kõrvetavas päikeses, tuules ja vihmas remontida. Nad vesistavad suud, et saaksid vaid säärased orjad endid teenima... Aga miski hoiab mind tagasi, ei kutsu veel selle maa ja rahvaga end siduma. Ei teagi, mis...
Palganumber oleks kaks korda suurem, kui eestlane maksab, aga näe rahaahnus kah ei kutsu. Ju siis pole minu maa, see frangiriik, ei tea.

Seda ju räägingi, peab ennast enne tõestama, elan ise ka juba vist mingi 8 aastat Eestis eemal, siiani veel tagasi kolida ei taha. Lihtsalt tahtsin öelda, et kui ei meeldi seal, siis muidugi tuleb minna, aga enne tuleb selgeks teha mida ootad, ning arvestada sellega, et ega ikka ei ole kohe nii, et lähed kohale ja köik söbrad ümberingi. Ja selle ajaga olen ma ennast nii palju tõestada suutnud, et teenin rohkem kui kohalikud.

Mis ülikool see selline on, kus on võimalik saada endale magistrikraad, aga geograafia, teiste riikide eluolu jms. osas olla täiesti dumbuser?!
Mingi mugavusamet, kus tuleks ainult pabereid määrida, probleeme leiutada ning maksumaksjatelt tuleks pappi nagu muda... a la sotsiaalse sidususe ministeeriumi projektide asedirektor. Ei ole ime, et Eestis on elu selline nagu ta on - et kui ülikooli minnakse selleks, et saada amet, mis meeldib - erinevalt sellest, mida teised s.t kliendid fännavad ja selle tõttu toob sulle leiva lauale.

Lauriandres, ära mine uude aastasse nii kibestunult :)

:-) Vabandust ventileerimise pärast :-) Enamasti õnnestub järgida deviisi "enne postituse salvestamist loen kümneni" - arvestades minu postituste hulka viimase aasta jooksul :-D. IMHO magistri saanutelt eeldaks teistsuguse kirjaviisiga postitust - isegi kui neile Eesti ei ole enam sobiv riik elamiseks. A la kas Airbus firmas palgal olles on inimväärne suhtumine parem Toulouse's või pigem Hamburgis?

Njah, eestlased on ära kapitaliseerunud. Kahju. Ma saan aru nendest inimestest, kes tagakiusamise ajendil oma kodumaa pidid jätma aga inimesest kes ise millegiga hakkama ei saa ja siis riiki kirub, ei arva ma küll midagi. Jah, eestis on raske elada aga on iga inimene teinud kõik selleks, et siinne elu hea oleks? Vaevalt. Lihtne on minna laia maailma proovima, teades, et alati saab tagasi tulla. Nõrgad on need. Ei ole Sõõrumaa fänn aga kuidas tema sai? või Siff või kasvõi Savi. Eks ikka nii nagu eestlasele kombeks, suure tööga. Kui teemaalgataja kirjutab, et on kõrgharidusega ja tunneb masinaid, oskab neid käsitleda ja remontida, siis mida sa hädaldad, hakka ettevõttjaks ja miljonid tulevad. Olen krt veneajast saadik oodanud valget laeva ja seda ei tulnudki, tulid hoopis eestlaslikud vingujad ja kadestajad, samuti eestlase naha koorijad ja jalataha panijad aga saame ka neist üle. Ootan pikisilmi, kui selline kontingent on lahkunud ja saab sellise seltskonnaga eestimaad ehitama hakata, kes ei ehita eestimaad mitte raha pärast vaid nad ehitavad seda endale, küll tuleb ka selline aeg. Aga Head Vana Aasta lõppu ka lahkujatele.

Ka meil on plaan lahkuda, kuigi oleme juba keskealised ja näinud ka päris raskeid aegu. Probleem polegi materiaalne, tööga saad jalad alla igal pool. Eestis on vaimselt raske elada. Kuigi oleme optimistlikud ja ka muidu rõõmsameelsed, ei suuda ära kannatada ametnike haukumisi, inimestevahelised ebaviisakused (mornid näod, tõuklemised, ülbitsemised jne.), kõikvõimalike eurodirektiivide katsetamise oma rahva peale, korruptsiooni ja varimajanduse, mis lõpptulemusena hävitab riiki. Kui siia lisada veel suhteliselt ebatervisliku kliima, põhjusi lahkumiseks on küll ja küll. Mingil juhul ei arva, et Eestis peaks elama vägisi just sellepärast, et see meie kodumaa ja sünnimaa, see on sama, kui elada koos ainult laste pärast.

Nii palju kui mina aru saan, ootab teemapüstitaja konkreetseid soovitusi, mitte arutlust teemal "kas lahkuja on luuser või reetur". Iseasi on see, et uues kohas elades tuleb umbes aasta möödudes seesama tunne, et see mille eest põgeneti, so "vaimne surve, ametnike haukumised, inimestevahelised ebaviisakused, korruptsioon ja varimajandus" on jälle tagasi, küll natuke teisel moel, kui Eestis. Nagu uue maa toit on ikka toit, ainult teistsuguse maitse ja väljanägemisega. Võib minna paremini, aga - tõtt-öelda - ka hullemaks.
Minu arust kulub umbes aasta, kui sa hakkad oma uue asukoha vaimset atmosfääri tunnetama. Loed lehti, räägid sõpradega, teed tööd, suhtled bürokraatiaga, ja siis selgub, et kogu jama, mille eest põgenesid, on sind siin ees ootamas. Ainult siis, kui keelt ei õpi, kellegagi läbi ei käi, makse ei maksa, väljas ei käi, on võimalik turisti kombel oma uut asukohta idealiseerida. Aga paraku saab enamikul mingil hetkel raha otsa, ja siis tuleb uue maa kommetesse sisse elada.
Olen viiekümnene ning samuti mõelnud kusagile mujale asuda, kuigi mitte pettumusest ja hakkamasaamatusest tingituna, vaid lihtsalt selleks, et anda endale teine identiteet ja teine elu. Siin on minu soovitused.

  1. Lõuna-Aafrika Vabariik. Mõnus kliima, Aafrikasse püstitatud vana Euroopa, Saksamaa, Hollandi, USA ja GB sulam, mis on kindlasti teistsugune kui ükski neist mainituist. Sobib eestlastele selles mõttes, et ellujäämisoskused alates ehitamisest ja autoparandamisest on vajalikud, mitte nagu võõrandunud euroliidus. Kui oled elanud Kohtla-Järvel või Tallinnas, pole kõrge kuritegevuse foon üllatuseks. Kui õnnestub tööd leida, siis sealne 1500-eurone keskmine palk garanteerib mustade tööl baseeruva küllusliku elustandardi.
  2. Lõuna-Korea. Ellujäämiskursus Aasias. Kõik on teine - keel, tähestik, liiklus, toit, kombed. Eestlastele sobib sealne kõrge tehnoloogiline tase, mis on ees meie omast. Tavaliseslt ei sobi meie omadele söök, mis on aga minu arust Aasia parim - värske,tasakaalus, vürtsine. Keelt on lihtsam õppida, kuna kohalikud tähed õpib ära nädalaga, st oskad kokku lugeda, kuigi tähendust ei mõista. Lisaks on Korea-Eesti sõnaraamat olemas!
  3. Poola. Uue Euroopa tõusev täht. Keel vene baasil kergelt õpitav, köök ja kombed tuttavad. Tõeline ellujäämiskursus vaid 700 km kaugusel. Inimeste paiknemistihedus ja intensiivsus mõjuvad uimasele esstlasele alguses raputavalt, hiljem harjud kõigega. Lisaks on se maa, kust enamasti lahkutakse, immigrandid on suursündmus.
  4. USA. Kõigi võimaluste maa. Headuse, kurjuse ja bürokraatia pesapaik. Julm, aga efektiivne. Minu arust oma näivas üheplaanilisuses sobib eesti immigrandile, pärastine (sisseelatud) ambivalentsus aga tekitab enamasti segadust ja resignatsiooni.

Neid maid, kuhu soovitaksin, on veel. Rohkem ei jaksa kirjutada. Minge hakatuseks Soome, keelebarjäär on vähene ja laevad käivad. Mu arust on see lähim võimalus uude atmosfääri hingama minna. Paljud asjad on teisiti kui kodumaal. Kui siit minna, näed alguses ainult head.

Mina, kui suhteliselt tõsine kodumameelne ei saa aru kuhu on inimestel vaja pressida. Iga tõsiselt võetav inimene saab ka meil täiesti normaalselt hakkama.Ehk on asi hoopis selles, et mingitel tegelastel on elustandardid seatud ülikõrgeks. Pool lapsest saati tahetakse kohe kuulus ja ilus olla,ning rikkaks saada. Keegi ei viitsi endale aru anda, et selleks on vaja tööd teha. Kahjuks tahab mõni seltskond väga kergelt seanahka vedades varases nooruses omada uut - uhket maja ja autot, käia soojamaa reisidel ja jumal teab veel mida. Mina olen ka juba pea keskeas tavaline maapoiss , tegelen ettevõtlusega ja elan täiesti rahuldavalt ära. Kõik eluks vajalik on olemas ja veidike on ka maailmas ringi vaadatud. Rikkaid vanemaid ja sugulasi ei oma. Kõik, kes te virisete, et Eestis on elu halb: 1.võtke ette maailma kaart 2. vedage mõtteline joon Eestist alla otse lõunasse.3.Liikuge sellest mõttelisest joonest ida poole,nt kuni Jaapanini.4. Käige ära kasvõi sellest piirkonnast kõige lähemal- Venemaal, Ukrainas, Gruusias ja vaadake seal ringi.Olge kasvõi paar päeva sealkandis ja tulge tagasi ning kui üle Eesti piiri saate, siis vaadake meie maju, loodust, autosid, autoteid ,riideid inimeste seljas jne. jne. ja mõelge kas Eestis on elu ikka nii pekkis, et peab siit suure hooga lahkuma ja seda vaest Eestit nii põlastama.
Edu kõigile maailmaavastajatele uuel aastal!

Ei oska eriti nõu anda ega taha ka hukka mõista, aga arvan, et enne minekut tasuks väga tõsiselt kaaluda - mõelda enese elu ja võimaluste peale nii siin, kui ka raja taga ning selgelt sõnastada mineku põhjused ja eesmärgid. Miskipärast on mul tunne, et just neist põhjustest ja eesmärkidest sõltub, mis saab paar aastat peale lahkumist - kas saabub õnn ja rahulolu või täielik masendus. Kardetavasti just vaimse surve, ametnike haukumisete, inimestevaheliste ebaviisakuste, korruptsiooni ja varimajanduse eest põgenejad leiavad peatselt, et rohi on ikkagi rohelisem seal, kuhu nad veel jõudnud pole. Suurim edu ja õnn ootab hoopis neid, kes lähevad ajutiselt töö pärast, otsivad tervise pärast paremat kliimat, lähevad siirast huvist mõne kultuuri vastu veidi pikemaks ajaks sellega tutvuma või leiavad võõrsilt armastuse ja avastavadki äkki, et on planeeritust hoopis pikemaks võõrsile jäädes leidnud oma õnnetee. Arvata võib, et need inimesed oleksid sama õnnelikud ka Eestis oma elu hoopis teisiti elades. Inimene, kes on aina rahulolematu ümbritseva suhtes, jääb selliseks mistahes keskkonnas. Kõigepealt tuleb üles leida päike ikka iseeneses ja ongi kohe soojem:)) Veel ütleb mu kõhutunne, et inimesel, kes siit sellise tähtsa sammu kohta nõu küsib, kes ei oma ise selget soovi-otsust ega ka sidemeid võõrsil, ei saa küll mujal kergem olema kui kodus oma rahva keskel.

Kõigile põgenemisplaanidega kaasmaalastele tahaks öelda: reisige, vaadake maailmas ringi, murdke välja turististaatusest ja suhelge igal pool kohalikega või ka kanda kinnitanud võõramaalastega ning te veendute, et roosamannavoogusid ei ole kusagil. Vahest ehk siis Kreekas on ikkagi praegu:))

Aga samas vaatame teise nurga alt ka. See on vaid täielik juhuslikus, et sündisid just eestisse. See ei peaks põhjus olema ainult eestis oma elu elada. Tänu tänapäeva transpordile võib ju põhimõtteliselt ööpäevaga täiesti suvalisse kohta maamunal jõuda. Otseselt ehk pole inimesele omane, aga vaadates üldse viimaste sajandite arengut- mis meile üldse omane on?

Muidugi ise olen ka selle poolt, et paljud ei viitsi ega taha vaeva näha. Usun, et põhimõtteliselt annab peaaaegu kõigil elualadel ka eestis edukalt ära elada. Vaeva on vaid vaja näha. Aga see kõik on juba omaette ja sügavam teema.

Ise pole veel kuskil elanud seega ei oska pakkuda kuhu kolida võiks. Tingimusi peale "eesti laadsuse" pole antud, seega ega muud kohta oskagi pakkuda eriti kui mõnda euroopa riiki- siis hea lihtne veel tagasi põõrduda :D

Alustuseks vabandan uue teema tegemise pärast. Siin foorumis on analoogilisi teemasid juba püstitatud, aga kuna olen antud foorumi kasutamises uus ja kogenematu, siis tuligi see siia uue teemapüstitusena. :) Loomulikult ei arva ma, et mujal on „pudrumäed ja piimajõed“; et mind seal avasüli vastu võetakse; et mujal ei oleks poliitilise- jm elu väärnähtusi; et igaüks, kellega seal kokku puutun, on maailma kõige sõbralikum, toredam jne inimene (samas kui meil siin on kõik must ja mäda ning kõik siinsed inimesed on õelutsevad mammonakummardajad) jne. Mul on kahju, kui mu kirjutatust selline mulje jäi. Ka ei arva ma, et niipea, kui asukohamaal midagi valesti on, tuleb ilmtingimata oma seitse asja kokku pakkida ja mujale rännata. Vastupidi – leian, et oma maad ja rahvast tuleb hoida ja kaitsta ning et inimest seob oma isamaaga püha side. Aga siinsed protsessid, kui neile arvestada veel juurde globaalsel „malelaual“ toimuv, jätavad vähe lootust, et siinmail on enam võimalik midagi muuta... Aga olgu, jäägu see minu isiklikuks arvamuseks - kes tahab, võib omada teistsugust arvamust. Aga tegelikult ei mõtlegi ma, vähemalt esialgu, ilmtingimata jäädavalt lahkuda, vaid alguses lihtsalt proovida (nagu ma ka oma eelmises postituses kirjutasin), kuidas elu mujal mulle sobib ja sedagi vaid pärast hoolega läbimõeldud minekuplaani - ei soovi ju ka n-ö vihma käest räästa alla sattuda. Mulle on varem soovitanud välismaal elamist proovida inimesed, kes ise on seal elanud, öeldes, et hea on vähemalt ajutiselt Eestist ära saada. Mina aga olen neisse soovitustesse suhtunud seni tõrjuvalt, kuna hoolimata kõigest väärtustan ma patriotismi, nagu ma eespool ka juba mõista andsin ning pealegi olen ma ka võrdlemisi vaevaline kohaneja. :) Aga eespool mainitud protsessid ja minu eelmises postituses viidatud lahkunute jutud on minus viimasel ajal siiski esile kutsunud tõsisema huvi mõnda teise riiki minemise vastu. Kes teab - ehk tuleksin pisaraid valades ja kahetsedes meie pühale Eestimaale tagasi. Aga samas - kui ei prooviks, siis jääks ehk hiljem sisemusse midagi kripeldama. Mul endal on sihtkohamaa suhtes teatud eelistused muidugi juba välja selekteeritud, kuid mõtlesin, et küsin siin ka targemate ja kogenumate käest nõu, soovitusi ja kogemusi erinevate maade osas, kelle seas on ehk ka selliseid, kes on elanud või elavad praegugi enam-vähem samadel kaalutlustel, nagu ma kirjeldasin, mujal. Teatud kommentaarid minu eelmisele postitusele (nimesid ma ei nimeta ja kedagi ega midagi esile ei too - kel on arukust taibata, küll see ise taipab) aga paraku kinnitavad minu seisukohti siinse elu-olu kohta. Samas tänan kõiki asjalike nõuannete ja soovituste andjaid, aga ka neid, kes mu teooriaid kinnitavad! Ja head uut aastat! :)

ok, see kiri on juba palju mõistlikum. Paar päeva tagasi kirjutasin pika terava vastuse, mille siiski ära kustutasin. Nüüdseks on eespool kõik kenasti ära õeldud, eriti Flora poolt!
Lisaks veel ühe punkti mille peale noored vast ei mõtle ja mis ilmselt neile, kes kergelt kodumaa jätavad, ei olegi nii oluline:
Olen näinud, kuidas oma onud on sõja ajal kaugele maale sattusid, õnneks küll jõudsid Eesti vabanemise ära oodata ja said kodu taas näha, aga surid siiski vöörsil. Lapsed veel rääkisid eesti keelt, aga lastelastega sai suhelda juba ainult uue kodumaa keeles.
Tahaks kunagi siit ilmast lahkuda eesti keeles suheldes ja loodaks lastelastega ka ehk emakeeles rääkida, aga eks see on mu isiklik kiiks ilmselt. Paraku tuleb ka selliste asjade peale mõelda...

Oma lastelaste keele eest ei vastuta me niikuinii!!!

Keegi siin ytles midagi halvasti proovimise ja labipolenuna Eestisse tagasi tulemise kohta. Ma ytleks vastupidi, et tulebki proovida ja mitte Eestis sildu poletada. Oma reisidel olen igat kohta vaadanud pilguga, et mis oleks, kui peaks ise siin elama ja mingit ari ajama. Lopeb koik sellega, et Eesti s...a suusailma ja suvesaaski ei vahetaks ma millegi vastu.
Just lopetasin 2-aastase Austraalia wh ja soovitaks teistel noortel ka Aussi minna. Ametnike kylastamisel tuleb peaga vastu seina jooksmist ikka aegajalt ette, aga eestlase pea ju sellega harjunud.
Soovitaks raha koguda sest tookoha leiab seal kiirelt ja tasu on hea. Kyll siis aeg naitab, kas tahad need saastud reisimisse, Eestisse voi mujale investeerida. Sul on ainult yks elu, niisiis tegutse oma sydame jargi.

Poliitilise kliima ja inimeste olemuse pärast ei tasuks minu hinnangul veel kodumaad vahetada. Mida rohkem maailmas ringi vaadata, seda selgemaks saab, et poliitikute lehmakauplemine ja silmakirjalikkus on igal pool olemas. Me lihtsalt ei taju selle kõiki nüansse, sest see jääb meile kaugeks. Ametnike jäärapäisus tuleb aga ikka peamiselt sellest, et nad täidavad asukohariigi seadusi, mis neile üsna täpselt ette kirjutavad, mida tohib ja mida mitte. Selles, et seadused ei ole alati täiuslikud ja kipuvad teineteisele vastu rääkima, ei ole tegelikult põhjust kahelda. Suur osa Eesti seadusandlusest võtab ikkagi eeskuju teistest riikides, kuigi tuleb tunnistada, et sageli seda eeskuju rakendatakse läbi teatud rahvuliku eripära.

Eestlaste morn ja ebasõbralik olemus on minu arvates teatud mõttes isegi tervitatav. Oma negatiivset suhtumist võõrasse või tundmatusse ei varjata vaid see on ausalt ja avameelselt kõigile näha. Minu kogemus ütleb, et teisedki rahvad ei ole stereotüüpidest ja eelarvamustest priid, nad on lihtsalt liiga viisakad, et seda otse näkku öelda. Ehk vägisi tuleb meelde kunagi koolis kuuldud lugu rootsi- ja prantsuse-tüüpi rassismist.

Samas, need on kõigest minu tähelepanekud, mis põhinevad minu elukogemusel. Kõik me tajume maailma erinevalt ja tähtsustame asju erinevalt. Mind näiteks ei häiri mornid näo, küll on mulle oluline, et saan riigimetsas üsna vabalt oma telgi üles panna, kui tuju tuleb. Põhiline kuhu ma tahan jõuda: mõtle enne minekut väga hästi läbi, kes minek tegelikult lahendab sinu probleemid või äkki hoopis avab uued? Siin sa vähemalt tunned süsteemi ja oskad selles käituda.

Tahaks vaielda RioGrand'iga. Oma lastelaste keele eest me just vastutamegi, sest meie kasvatada on need inimesed, kes neid lapselapsi omakorda kasvatama hakkavad. Kes teine peakski õpetama järeltulevaid põlvi oma kultuuri-keelt-kodumaad armastama, kui mitte vanemad või ka vanavanemad? Väikerahva esindajana tunnen ma küll endal sünnipärast kohustust seda teha. Ei mina ega mu tütar kujuta endale ette, et mu lapselapsed ei oskaks eesti keelt, elagu nad siis kus iganes või olgu nende isa kes iganes. Seega tundub, et mul on õnnestunud oma sünniga saadud missioon täita. Aga eks tänapäeval on inimesed muutunud mugavaks ega soovi liigsena tunduvaid kohustusi võtta, eriti noorena. Kahjuks on vahel mõnda tegemata jätmist pea võimatu hiljem parandada ja seda tuleb ka vanemas eas kibedasti kahetseda.

Minemisega välismaale, löikad paratamatult tagasipöördumise tee katki. Ega see Eestisse minek ajade möödudes nii lihtne olegi, mötled vaid ise, et köik on endine, kuid ei ole.
Kui oled Eestis läbinud körgkooli, seda enam on raskem leida välismaal tööd. Kes tahab endast targemat tööle vötta, juhul kui tahadki madalamat töökohta. Igal töökohal on asjaolusid, millest saab kinni vötta ja hakata nöudma.
Ega siingi asjad teistmoodi käi Eestis, ikka tutvused on esimene liin.
Pöhjamaades on inimese elu liigagi ära reguleeritud ja ei ole niiväga seda vaba valikut.
Ilmselt sellepärast läks mu poeg tagasi Eestisse, peale erialalist koolitust.