Viimased kommentaarid

Käisin nii mägedes, vihmametsades ja mujal, novembris. Sääski oli üli vähe. Mõnda üksikut õnnestus näha, enda peal ei näinud ühtegi. Haigeks ei jäänud, ei vaktsioneerinud. Sõin kõike, õnneks midagi ei juhtunud. Julgesin ka turult päris palju osta. Kohalikes "grand restoranides" (selline oli ühel nimi, mis oli pime kui kapp ja räpasem kui kõige hullem nõukaaegne raudteejaama söökla ma sisse ei läinud, eelistasin kui muud polnud, osta puuviljasid, mis katsid ideaalselt päevased toiduvajadused.
Sääskedest hullem oli hoopis kaanide probleem vihmametsades. Nagu jala ojasse said oli kohe mitu tükki küljes. Õnneks ei tunne neid ja peale eemaldamist miski ei valutanud ega sügelenud.

Bosnia Horvaatia piiri ületades ei vaadatud kordagi passi, vaadati ainult korra autonumbrit läbi luugi ja lehvitati, et seisma ei jääks. Nii mitu korda, mis ma seal käisin.

Olen käinud Istambulis.
Jalanõud maha ja sissepääsu juures antakse pearätik, sellest piisab. Lühikesed püksid/seelikud pole soovituslikud kellelegi.
Ise käisin mitmetes mošeedes koos 13 aastase tütrega. Ei mingeid probleeme.
Reedeti aga ei tasu sinna trügida.

Kaardiga võid ju laiama minna, kuid ainult Kiievi kesklinnas. Mujal neid ikka veel väga vähe ja kohti kus saab sellega maksta pole kah palju.
Grivnaks tõesti kindlam kohapeal vahetada, seal majanduskriis. Vahetada saab eure ja taalasid pea igal pool, isegi mingis õlleputkas oli kaks akent, yks vahetas teine myys õlut.

Käisin eelmine aasta. Kah läbi Rumeenia. Ise läksin läbi Moldova minnes mööda Dnestri tibla pättidest.
Rumeenias on tõesti suur teedeparandus, veel on suureks probleemiks mõnedel teedel migreerivad mustlastaaborid, keda seal ikka massiliselt. Sinna sõites sattusin ma nendede migratsiooni teele. Ööbimiseks on siis kasulik valida nendest teedest kaugem punkt.

Odessas on huvitavad katakombid, kogu linnaalune on neid täis, need tekkisid linna ehituseks sealt rakushniku kaevandamisest (midagi poolvalminud pae ja liivasegu sarnast), meri on soe.
Muud huvitavat seal pole. Steppi vöönd ja palju ülbeid inimesi.
Ise on nad Potjomkini trepi, ooperiteatri, Duki kuju ja suure plataani puu üle.
Kõik teineteisest nii 100 m raadiuses.
Hoopis suuremat naudingt pakuvad Transilvaania mäed.

Kohapealt ostes Live:) k6nekaarti. Ei mäleta palju see maksis aga helistada kohapeale oli isegi eesti hindu arvetades yliodav, roamingust helistamisest rääkimata. Kui s6idetakse mitmekesi, siis ka omavahel on yliodav suhelda.

Grivnades saab täitsa arveldada. Kuid ka Eurode ja dollaritega saab hakkama, sest vahetused igal sammul ja pikalt avatud (osa isegi öösel).
Hinnad on muust Ukrainast kallimad (kuurort). Jepfatooriast soovitan eemale hoida. Must ja m6tetu linn. Rand rahvast täis ja vesi enamasti ei hiilga puhtusega. Alupka, Alushta, Gurzuf ja Jalta on maapealsed paradiisid.
Shoppama pole sinna m6tet minna, suveniirid, kommid, veidi alkot ja kui suitsumees siis ka odavat suitsu (vesipiibu tubakas on seal märgatavalt odavam ja tasub osta, tuleb suurem kokkuhoid kui tavalise suitsuga).
Pangakaartidega on nii, et m6nes kohas annab välja v6tta kyll, kuid automaate väga vähe ja kaardiga maksta v6imalusi veel vähem. Muide vähemalt osad automaadid annavad v6imaluse raha välja v6tta ka eurodes ja dollarites (kohalikele vaid juhul kui neil on valuuta arve, eestlaste kontod ongi nende jaoks ju valuuta arve).

Soovitan Poolat pyhapäeval läbida. Seal teed kitsad ja rekkaid palju. Pyhapäeval on aga rekaste s6it keelatud. Seega siseneda kuskil enne keskööd Poolasse ja peaksid enne 23:00 yritama väljuda, sest siis hakkab piiridel metsik liikumine. Kilomeetrite pikkused rekaste rodud.

Kuni Rumeenia piirini kulgeb sul kenakesti ilma peatusteta kui politsei ei peata, Ungari Rumeenial on yhine piirikontroll, alul vaatab yks ja nimetab k6iki passis olijaid nimepidi siis teise riigi ametnik, vahel ei viitsi teine seda enam teha. Enamasti ei pea autost väljumagi ja piiriyletus ei tohiks kesta yle 5 minuti. Yliharva v6ib juhtuda, et palutakse avada pagasiruum, et veenduda, et seal kedagi pole. Tolli sellel piiril pole, seega kaupa v6id vedada palju tahad.
Sama olukord on Rumeenia Bulgaaria piiril.
Rumeenias kihutades ää kiirust yleta rohkem kui 15 km/h, siis ei tohi probleeme olla (spidomeetril siis enamusel autodel 20 km/h).
Mul oli kiiruseyletus 17 km/h. Peatati (Rumeenias), v6eti dokumendid, koostati protokoll ja kui siis kysisin paberi kättesaamisel mis ma sellega teen, siis seletati, lubatud oli 70 ja mina s6itsin 87ga. Et midagi tegema ei pea ja raha pole vaja maksta, s6idku rahulikult edasi, see on niisama paber. Eks ma s6itsin siis kenasti paar kilomeetrit aeglasemalt.

Kohalikud ei soovitanud mingil juhul Läbi Dnestriäärse okupatsiooni ala minna. See 10 kilomeetrine l6ik (kokkuhoid kilometraažis nii 100 km maksimaalselt) oleks olnud liiga kallis ja ajakulukas. N6utakse tohutuid p6hjendamata summasid ja vahel v6ib kysimuste esitame venida tunde, passi lugemine ladina tähtedes v6iba aga kesta veel kauem. Seega kasutasin kohalike 6petust ja yletasin Moldova piiri ukrainaga Palanca piiripunktis. Kohalikud nimetasid seda lihtsaks koridoriks ja nii oligi, sain kiiresti yle nii edasi kui tagasi ja täiesti probleemivabalt. Suhtumine oli viisakas ja asjaajamine kiire nii Moldova kui ka Ukraina poolt.
Ainuke asi, et piiri punkt on nii 10 km (kui mitte rohkem) enne Ukraina piiri. Nimelt läbib seda moldova kanda tee Ukrainast Ukrainasse ja see tee on väga intensiivse liiklusega ja liigse byrokraatia ning pinnimisega ei tegeleta. Täidad sisses6idu kupongi (täiesti arusaadav tekst, viisa koha jätad tyhjaks, eesti kodanikud viisat ei vaja) annad ära, saad templi passi ja s6idad edasi. J6udsin seiklusteta Odessasse.