Jagage kogemusi sihtkohtadest, mis on off the beaten track või mõnest lahedast kohast, kuhu olete spontaanselt sattunud ja laheda/põneva/šokeeriva elamuse saanud. Phuketi ja Tenerife rannapeesitamisi on Instagramis nähtud küll, aga põnev oli ühes teemas Uganda seikluseid lugeda. Kus veel olete nn šokiturismi või kohaliku külaelu pärle leidnud?
Aafrika slummid (townshipid) on üle kõige. Näiteks LAVis Khayelitsha Kaplinnas või Soweto Johannesburgis. Shebeenid ehk salakõrtsid. Sinna saab minna muidugi ainult tuuriga või kohaliku sõbraga, muidu ei pruugi elusalt ja tervelt väljuda.
Hispaania väikelinnad augusti kolmandal nädalal härjajooksu (corrida) ajal. Julged poisid jooksevad barrikadeeritud tänavatel ja hüppavad metallrõdude külge rippuma härjasarvede eest. Õhtul koguneb mägedest hobustega tulnud kogukond areenile härjavõistlust vaatama. Romantika.
Seatapp Eesti külas, näiteks Soonurmes. Kui ise pussitaja ei ole, siis sea kinnihoidmine on paras väljakutse.
Mardi Gras, geiparaad Sydneys, on ulme. Nagu oleks sattunud filmi osalema, ilma et keegi oleks ette hoiatanud.
Öö Saigonis District 1 tänaval. Kui sinna kinni jääd, siis elu keerleb õhtul viiest hommikul viieni. Väga raske on sellest rattast välja saada. Laste plastiktoolidel istub rahvamass nagu Pariisi kohvikutes. Pärastlõuna algab jumppaga Vietnami disko saatel.
Enamik maailma on "off the beaten track", sest isegi suurlinnades on ju enamik elu kohalik. Väinamere laidudest lõunamaa suurlinnade servani, olgu ta siis slumm või favela või mitahes. Kohalikku elu näeb absoluutselt igal pool ja pea alati on ta mingitpidi huvitav. Ja no iga vahetustudeng elab ju sisuliselt kohalikku elu. Eesti missioonisõdurid - sama.
Kõige teravamad elamused on ilmselt seotud tõsiste jamadega. Mina näiteks ei unusta elu lõpuni Tõrnõauzi haiglat Lõuna-Venemaal, kuhu sattusin, sest kukkusin operaatori vea tõttu suusaliftilt alla.
Aga see ei ole šokiturism. Šoki saad pigem, kui mingi sinu arust heaoluriik sind üle laseb. Näha mustas Aafrikas või Kagu-Aasias vaesust - ootuspärane. Aga kodutud Manhattanil või Pariisis - see enam ei ole.
Ah, Pariis. Seal sain küll kerge šoki. Eiffeli torni ees on Marsi väljak ja selle ääres sõjakool. Pääslas on automaatidega tüübid ja kott otsitakse läbi ja no kõik on nagu sõjaväeosa üldse. Ma eksisin selle territooriumil ära, öösel, pimedas. Kõik tuled kustu, asukohast hästi aru ei saa, mingi naljakas must-valge kaart oli pihku antud. Aeg-ajalt lippas mõni nekrut või keegi mööda, aga nood ei rääkinud inglise keelt ega mina prantsust. Päris naljakas oli.
Pakin just seljakotti, et ülehomme Norra lennata. Tuleb igakevadine šokiturism nädal :)
Ei usu, et kuigi paljud Terueli lennujaama külastanud on. Läksin täpselt aasta tagasi veebruaris, rentisin auto Valenciast ja see oli ikka räigelt sürreaalne kogemus. Vähe sellest, et keegi konkreetselt ei sõitnud Terueli, oli kogu see linn ja lennujaama ümbrus täiesti inimtühi. Lennujaamale tegin mitu ringi peale ja kohutavalt kurb oli näha kümneid A380 lennukeid, lihtsalt pargitud sinna, enamik neist paari aasta vanused veel.
Hoia Baciu mets Rumeenias - õhtul üksinda sisse minna lihtsalt ei julgenud, sai metsa ääres käidud, päeval käisin sees ära ja jalutasin selle ringini, kus ühtegi puud ega muru ei kasva, ei tea, kas ma kujutasin omale asju ette, aga pole kuskil mujal ennast nii ebamugavalt tundnud, kui seal. Pole ime, et keegi kohalikest sinna ligilähedale minna ei taha. Raha eest ei läheks ka tagasi. Aga vähemalt käidud-nähtud. Spreepark Saksamaal ja Chernobyl Ukrainas (mõlemas käinud) polnud selle kõrval mitte midagi.
Iquitos Peruus osutus täiesti teistsuguseks, kui olin eeldanud. Mitte ühtegi turisti, kohutavalt suur slumm linna keskmes, iga teine tahtis midagi hinge hinna eest müüa, väga väga ebameeldiv koht. Läksin sinna Amazonase tuurile, kus sain ka käidud, aga kogu see slumm oli väga ebameeldiv.
Kuhu võib-olla veel eriti ei satuta: Utsjoki Põhja-Soomes, Riksgransen Põhja-Rootsis, Flores Portugalis, Santiago de Compostela Hispaanias. Kõik sellised kohad, kus turiste eriti ei näe. Sõitsin kogu Põhja-Hispaania ranniku läbi ja kuigi seal oli kõik see kohalik vibe jne, siis jättis mind see külmaks. Floresel soovitaks aga iga kell ära käia, sellist loodust pole kuskil, ööbida (vähemalt üks öö) Faja Grandes.
Svalbard oli ka lahe, kell 12 päeval täiesti kottpime, reaalselt mingit vahet polnud, mis kell oli. Üle paro päeva seal olla pole mõtet, kuna teha puhtfüüsiliselt midagi ei ole. See kehtib pimeda aja kohta. suvel tõenäoliselt asjaolud teised.
Henry, ma olen kaks korda Riksgränsenis käinud :) Ja mitte rongiga läbi sõitnud, vaid ikka konkreetselt sinna läinud :)
Svalbardil elab üks eesti naine, fännab täiega nii pimedat aega kui suve. Ta vist ei oleks sinu "midagi ei ole teha" hinnanguga nõus :)
Santiago de Compostela - no ma ei tea, seal ju lausa kihises turistidest kes kõik tõttasid kirikut vaatama, mina nende hulgas. Kirik polnud suurem asi, aga võimas oli küll.
Igas sihtkohas saab seda rakendada, kui veidi tesitmoodi läheneda või teisiti käituda. Kui Roomas turistihordid tuju ära rikuvad, hüppad esimesele kohalikule linnalähirongile ja sõidad tunnikese linnast välja. Sharmi ei pea minema tšarteriga ja tegelikult ei pea Sharmi ka minema - lähed Iisraelist üle ja Dahabi või Nuweibasse, naudid külaelu, teed mõne tripi kohalikega Kairosse ja saad ööseks salapolitsei automaaturitega eskordi hotellituppa. Kuala Lumpurist teed kiire kõrvalepõike Borneosse, lennud ei maksa midagi, Miri on äge linn ja Bruneis on meist ilmselt vähesed käinud.
Olen viimasel ajal Couchsurfingut harrastanud - häda on selles, et populaarsemates turismikohtades ei ole võimalustki, see omakorda soodustab otsime alternatiivseid sihtkohti, kus kohalikud su olemise heaks aitavad teha.
Tänapäeva maailmas on minu kogemuse järgi tegelikult väga raske midagi sõna otses mõttes šokeerivat leida. Jah, mõnes kohas on asju mille peale Eestis elades ei tuleks. Näiteks uhiuuus kortermaja otse ühe suurima Aserbaidžaani linna südames kus mõnedes korterites isegi sees elati. Vaatamata sellele, et enamikul korteritel polnud aknaid ees ja rõdudel uksi ning ehitustööd polnud visuaalsel vaatlusel ka pooleli...Aga šokeeriv see kindlasti polnud nagu ka viidatud arvukad kodutud USA suurlinnade tänavatel (ettevaatust õhtust jalutuskäiku tehes, et mitte otsa komistada) või esinduspargid mille olid hõivanud telgid püsti pannud kodutud või muidu rändajad.
Kui üldse, siis veidi šokeeriv pigem see et ükskõik kuhu lähed ikka needsamad ketipoed, brändid jne. Näiteks Uruguai või Argentinna raaamatupoed kus valik täpselt sama kui mõnes Euroopa kodupoes. Ja ma ei räägi ainult raamatutest, vaid ka muust mida tänapäeva raamatupoodides müüakse. Rääkimata sellest et osadest paikadest väga raske suveniiregi osta kuna vaatamata kaugusele kodust on müüdav kaup seesama mis Lasnamäe Centrumis või Ülemiste Keskuses...Originaalsete asjade leidmine tänpäeva maailmas polegi enam nii kerge.
Või näiteks Jerusalemmas käies väljas söömine kohalike seas väga populaarses restoranis linna südames mis pakub koššertoite mis tegelikkuses enam-vähem pugas itaalia köök. Jah tean, et koššer on valmistamisviis mitte toit ise, aga ikkagi.
Aga võimalik et need kes Indias või Aafrikas käinud arvavad teisiti. Ma ise kummaski käinud pole, nii et võimalik et muudan meelt kui Delhis, Mumbais , Accras, Kampalas või Yaounde'is kunagi peaksin ära käima.
Isiklike kogemuste põhjal on eredaimalt meelde jäänud paar põnevat sihtkohta Indoneesias. On ka mitmeid kordi Balil ja Lombokil käidud aga Indoneesia on hiiglaslik ning mõned teised saared on jätnud hoopis autentsema mulje.
Togeani saared - Ehkki korallid on surnud on seal mingil määral veealust maailma alles. Väga ilusad rannad ning üsna soodne koht. 10 aastat tagasi polnud seal ka internetti.
Banda saared - Nendele saamine on mitmepäevane teekond, kuna Pelni laev sinna saartele käib harva. Tegemist väga hea sihtkohaga ,kus saab lihtsalt vedeleda, snorgeldada või väljatrippe teistele saartele teha.
Belitungi saar - Indoneesia Seišellid oma graniidikividega. Jakartast lühikese lennu kaugusel.
Toba järv - See pole kindlasti off the beaten path ning Sumatra saarel rännates satutakse kindlasti ka sinnakanti. Aga tasub siiski külastamist. Vulkaani kraatris asuvalt Samosiri saarelt avanevad väga head vaated. Lisaks sai seal ka siga süüa ja läheduses asub ka aktiivseid vulkaane.
Lisaks on veel meelde jäänud kuskil kümme aastat tagasi tehtud spontaanne trip Venetsueelasse. Olime kaks noort gringot oma seljakottidega, kes spanishit ei osanud ning Venetsueela majanduses paistsid juba siis väga suured murepilved. Reisima asudes olid olemas vaid lennupiletid Caracasesse ja edasise otsustasime otsida kohapealt. Jõudsime lennuga alles õhtul ning plaan nägi ette minna Margarita saarele lohesurfiga tegelema. Aga meie üllatuseks otse lennujaamast lennukile pileteid osta ei saa. Seega oli ainus variant otsida mõni tüüp kes näib piisavalt usaldusväärne välja, kes vahetaks esiteks dollarid kohalikuks rahaks ning viib meid ka veel pimedas Caracasest 100km kaugusel asuvasse Cumana sadamasse. Ööbisime sadamas pinkidel ning saime hommikuse praami peale. Saar ise on ilus ning kuna bolivari musta turu kurss oli igapäevaselt langemas, siis oli seal ka odav olla (või siis saime iga päeva möödudes vähem lüpsta).
Ootan huviga mis sihtkohad Tip välja toob.
Kõige rohkem seltskonnas räägitavaid lugusid on pärit Sudaani-reisilt: https://trip.ee/foorum/uldfoorum/omal-kaeel-naedal-sudaanis
Tänasel päeval küll juhtivad saatkonnad soovitavad põhjuseta sinna reisimist vältida, see muutus pärast riigipööret.
Timor-Leste - läksin juhuslikult, sest olin Qantase reklaami "Austraalia mandrile lähime pealinn, kuhu me lendame" näinud. Üks ägedamaid reisikogemusi üldse - mitte ühtegi teist turisti ei kohanud (va äralendu oodates). Ühelt poolt ei olnud midagi vaadata, sest turismiinfra puudus. Teisalt oli igal pool ehe elu - päris inimesed elamas päris elu. Raudselt lähen tagasi (ja seda ütlem ma vaid käputäie riikide kohta). Lisaks eksisin Maubisse kandis maasturiga kõrgeima mäe tippu viivat rada otsides pimedas korralikult ära - 3 tundi päris tõsist off-roadimist (aeglusti ja diffrilukk enamik ajast sees) jääb eluks ajaks sooja mälestusena meelde.
Madagaskar - sain seal lõpuks päriselt aru, mis asjad on vaesus ja kultuurilised erinevused. Minu vanad t-särgid, mis oli plaan ära visata, läksid suurte naeratuste saatel kohalikele. Muidu hästi inglise keelt valdav giid ei saanudki lõpuni aru, et Eestis ei ole vaja veiseid kaasavaraks anda, et naist võtta.
Bhutan - riik nagu vabaõhumuuseum - kõik "muistised" on tegelikult funktsionaalsed ja igapäevases kasutuses. Väga tšillid ja õnnelikud inimesed. Ja vapustav loodus.
Lihtsalt tähelepaneku osas - siit lugedes üsna huvitav, et Indoneesia (ja Malaisia) need kohad kus enim erilisi mäletusi jäänud. Mulle muidu tundunud et Indoneesia nö "kõrvalisemad" saared on see koht kus meilt tegelikult väga ei käida (Bali muidugi välja arvatud...). Ja et näiteks Kariibi saari ja üldse Ladina-Ameerika vähesemate Euroopa mõjudega piirkondi pole praktiliselt üldse mainitud. Kaugelt vaadates tunduvad miskipärast just need põnevad, ennekõike inimeste ja kultuuride tõttu (aafrika ja kohalike põlisrahvaste taustad),
Aga huvitav jah et Ladina-Ameerika (võrreldes Indoneesiaga) nii nö "kaardilt maas" kui siit järeldusi võib teha.
FB grupis Every Passport Stamp tuleb päris tihedalt reisilugusi off the beaten track kohtadest ja šokiturismi maailmas õnneks veel teha on võimalik.
Üks selle nädala näide kopeeritud siia:
Ok. Keegi kurtis, et Lattino Ammerrica (nii ma seda naljatades hääldan) on kaardilt maas. Mul proua on Kolumbiast (hetkel Eestis ja ei mõista, kuidas selle kliimaga elada on võimalik) ja selle aasta pool jaanuarit ja terve veebruar "suvitasin" tema pool. Ta elab Cartagena lähedal Turbacos. Lugejatele kujutluse loomiseks, siis Cartagena on Tallinn ja Turbaco on Saue. Cartagena vanalinnas ja Boca Grandes on turiste küllaga aga Turbacos ma korra nägin vist ühte gringot rolleriga selle aja jooksul kui seal olin. Mina elasin sellises ridaelamu tüüpi majas, mis on keskklassile kuuluvas rajoonis. Sain kohalikust elust 100% osa, mida aasta tagasi lihtsalt turistina ei näe. Siitnurga inimesed on väga privaatsed aga seal on kogukond hoopis teine. Kui oled kodus, siis uksed aknad on kõik lahti ja tänaval mööduja saab vabalt su elamisse kiigata. Mitte küll siseneda, sest kõik on trellitatud, kuigi julgeoleku olukord on El Senor Pablo aegadest paranenud, siis röövimiste ja varguste oht on ikka olemas.
Ja muusika kuulamine, nt kui 4 maja edasi olev naaber otsustab muusikat kuulata, siis kuuled sina ka seda väga hästi, sest kes on soetanud kõlari, siis see kõlar peab põhjas olema (ma ei liialda). Nt üks pühapäev ennem kui Cartagenasse läksime (vanalinna ja randa), siis ühe naabri lapsel oli sünnipäev. Tänavale oli lint ette tõmmatud ja keskele pandud lastele bassein. Kujutage ette, et kuskil Nõmme tänaval teed nii, et ala tahad mööda sõita, siis sõida ringi. Ja tol hetkel kui autojuht peale võttis oli Farruko -Pepas kõlarist möirgamas, lugu, mis on ka siin tuntud aga paljud ei tea, et Pepas tähendan narko pohmelli. Ilus lugu ju mida 5-7 a. sünnipäeval lasta. Õhtul linnast naastes olid lapsed kadunud aga lapsevanemad, ütleme siis viisakalt " tiksumas" edasi ja ka jalga keerutamas.
Natuke ka kommetest. Kui keegi kutsub kedagi endale külla, siis tähendab, et kutsuja söödab ja joodab kutsutuid. Kodukülastuste puhul on ka siinpool maakera nii aga seal kehtib see ka nt baari mineku puhul.
Mõni päev pärast saabumist tegin proua juures šaslõkki Eesti retsepti järgi ja kostitasin külalisi kohaliku õlle (hind 0,5€) ja Vanakaga ja Vanaka kooreliksiga (infoks kui mõni Liviko juhatuse liige loeb seda, siis minu Ladina reisidel on kõik seda ürdijooki hinnanud ja kiitnud. Ja mitte viisakusest pelgalt. Kui peale transpordi ja kohaliku aktsiisi maksmist saaks hinnaks ca 15€ pudel ja reklaami teha, siis ma arvan, et minekut tal oleks).
Mingid päevad hiljem kutsus naaber meid siis külla "suppi sööma". Pühapäeval kell 2 lõkkel podises pott ja seni joodi õlut. Siis tõsteti loomaliha supp, mis koosnes maisist, jukast, maniokist, jahubanaanist ja kartulitesta ette. Mul mingi hetk õlle hakkab vastu ja tahan kanget juua, siis läksin koju ja tõin oma tilk põhjas rummipudeli. Kui naaber nägi, et tahan rummi, siis oot oot, tema on ju kutsuja. Motikas käima ja poodi ja saabus rumm. Mingi hetk algas tants. Ja kõik tantsisid vanuses 30-65. Vähemalt minu sõpruskonnas majapidudel tantsitakse haruharva aga eks meie temperamendid on ka väga erinevad.
Millest veel. Selle aja jooksul oli 3 vee ja 1 elektri katkestust. Ainuke loll, kes mures oli, olin mina. Kohalikel on veepaagid sellisteks juhtudeks ja kui sealt ka otsa saab, siis tellitakse tegelane, kes kanistritega juurde toob. Saigi üle pika aja kopsikuga kausist dushi all käidud. Aga isegi nende katkestuste tihedused olid kohalike jaoks liiast ja üks päev oli lähedal asuvas tänavas protest, kus tänav blokeeriti prügikottidega ära. Politsei oli ka kohal. Ma ei tea, mis edasi sai, kuna nägin seda autost teel randa.
Ma ei viitsi kõiki tähelepanekuid hetkel kirja panna. Aga arvan, et läheb siia kategooriasse, kuna turisti keskus Cartagenast ca 20 km eemal, kuhu gringo niisama ei satu on elu väheke teine. Aa ja selle aja jooksul nädalakese olin ka Curacaol (keegi mainis Kariibi saari) . Selle kohta ma pole midagi viitsinud veel kirjutada. Ja veel nurgatagustest kohtadest, vahetult enne koroonat Dominikaani külastades käisin ka Haitil. Nendest reisidest on minu kasutajanime all lood olemas.
Vastates eelmisele kommentaarile, siis jah Ladinas võid inglise keelega ainult pe...t pühkida, kui sa just kallimas hotellis pole ja tuurile inglise keelse giidigs ei lähe.
3a. Duolingot pea iga päev ja saan ilusti suheldud.