Mul oli selleks mõnda aega Hiina.
Enda süül. Piletid said aasta enne reisi ära ostetud. Tundus, et aega planeerimiseks küll. Aga siis läks elus nii kiireks, et esimest korda tegin reisijuhi lahti Brüsselist Pekingisse lennates.
Sellise "eeltööga" oli raske viit nädalat sisustada. Lisaks panid Pekingi talv - miinuskraadid, väga kehvalt ehitatud majad ja üldine kultuurišokk kohe alguses reisile pigem negatiivse tooni.
Reisilt tagasi tulles vandusime, et ei kunagi enam.
Nüüd, 10-aastat hiljem, kisub ikka tagasi, sest nüüd on meeles pigem positiivne - Chengdu pandad, Leshani Buddha kuju, Emei mäe otsa ronimine, Kunmingi Cuihu park ja hullumeelne Hong-Kong. Kui negatiivne -, külm oli, Shangais oleks peaaegu kähmluseks läinud, et väljapetetud raha tagasi saada, Xiamenis löödi mitmes bussipiletikassas meid nähes aknad kinni, pidev mahasülitamine jms.
Ma juba aiman millised riigid mulle ei meeldi ja sellepärast mul väga suuri pettumusi polegi olnud.
Negatiivsed emotsioonid on pigem seotud igasuguse transpordiga ja seda erinevates riikides.
Ilmselt suurim pettumus minu jaoks on olnud Sri Lanka.
Hiinaga sama kogemus - letiteenindajad ja piletimüüjad jooksid vahel lihtsalt minema või keerasid selja. :D
Mul on mitte-tagasi-minemiseks üks kindel kriteerium - kui mulle kui kahvanäost turistile virutatakse ette kümme korda kallim hind kui kohalikele, ning mõistlikus hinnas kokku leppimine kas ei õnnestu või kaasnevad sellega (kas või teeseldud) negatiivsed emotsioonid või vingus nina müüja poolt, ning sellist kogemust on mingis riigis rohkem kui üksikud erandjuhud, siis ei arva ma sellest kandist rohkem enam midagi. Nagu keegi juba ütles, maailmas on nii palju avastamist väärivaid kohti, et isegi sellisesse kohta, kus oli päris tore, ei kipugi tagasi minema, sest tuleb oma silmaga üle vaadata, äkki on mujal sama tore või veelgi ägedam.
Mulle ei meeldinud südasuvine Portugal - rahvast palju, madala kvaliteediga ülehinnatud toit, kallis majutus ja turistidest tülpinud teenindajad. Ei tundnud end teretulnuna. Oletan, et vaiksemal ajal on seal hoopis teine vaib, aga kõrghooajal sinna enam kunagi ei läheks.
Pille KL Kas tänavune kogemus? Planeerin just sinna reisi ja otsin külastuskohti!
Tervet riiki öelda ei oska, aga Kirkenes Põhja-Norras ei ole küll kuskilt otsast ülejäänud Norraga võrreldav ja seda külastavalt inimeselt (turismi eesmärgil) tahaks väga teada, mida ta sealt leida üritab. Väga, väga ebameeldiv kogemus, enamik inimestest mustanahalised, vähesed valged (kohalikud) ülimalt ebaviisakad, vibe väga depressiivne.
Mulle muidu väga meeldib käia kuskil põhjapool ja eraldatud kohas (meeldis nt Utsjoki), aga Kirkenes oli küll selline karuperse, et sinna ei lähe iial tagasi.
Egiptusesse ei läheks enam. Püramiidid ja Luxor nähtud ja midagi seal teha rohkem ei ole.
Indias olen 3 korda käinud, päris palju ringi sõitnud, viimati 10 a tagasi. Lähiajal tagasi ei läheks, võibolla 10 a pärast, et näha kuhu see riik edasi arenenud on (ja kas ültse:))
See vist läheb nüüd natuke teemast mööda, selles mõttes, et nagu mõni riik oleks pettumuse valmistanud. Ei olegi sellist, ptüi-ptüi-ptüi. Aga neid kohti on mitmeid, kuhu üldse minna ei soovigi, veel rohkem on aga selliseid, mis tunduvad põnevad, aga veel käimata. Maailm on liiga suur ühe eluea jooksul tervikuna kõige ülevaatamiseks, seega pole põhjust seada suunda sellistesse, kus juba ette kahtlused kukla taga. Ma nimetasin meelega kohti, mitte riike, sest teinekord võib ühe riigi eri otstes väga erinev olukord olla. Nagu ka juba siit eelnevatest kommentaaridest on välja tulnud.
Eks ta ole muidugi see teema ka, et mõnikord on ootused kõrgemad, kui kohapealne reaalsus pakkuda suudab, ma nimetaks seda reklaami õnge kukkumiseks. Sageli on nii, et 1 ahhetama paneva rakursi alt tehtud pilt turismi reklaambrošüüris ongi ainus, mida üldse vaadata kõlbab, pöörad pead 180° ja pole sest ilust enam muffigi järel. Enamasti aitab põhjalikum eeltöö sääraseid lõkse vältida.
Ma ise näiteks välistan nimesid nimetamata eos need kohad, mis on teadaolevalt räpased ja kus kohalik oma pealetükkivusega peab turisti kõndivaks rahakotiks. Mulle lihtsalt ei meeldi selline asi ja miks ma peaksin end vabatahtlikult ja oma raha eest pealegi ebamugavasse olukorda asetama? Võimalik, et ma olen seetõttu millestki ehedast ilma jäänud, aga sama tõenäoline on ka variant, et ma olen mingist jamast just seepärast pääsenud. Kuidas iganes, mul on veel pikk nimekiri käimata "isuäratavatest" paikadest, kuhu kõigisse ma tõenäoliselt selle elu jooksul enam ei jõuagi ja millised mulle kindlasti pettumust ei valmista. Võtan mõne neist järgmisena ette, ega hakka kahtlaste paikadega riskima, elu on raiskamiseks liiga lühike. See tõdemus jõuab kohale, kui mitte varem, hiljemalt siis, kui lõpusirge hakkab paistma.
Hiinas tuleb keelt osata ja kultuuri mõista. Meil üks tütar hiina keele jaoks välja koolitatud ja omal ajal sai päris palju seal ringi liigutud, küll mitte megasuurtes linnades, kust pole elamusi mõtet väga otsida. Samas Jaapan ületab ikkagi Hiinat, isegi ilma keeleoskuseta, kuigi keeleoskus ja sellega kaasnev kultuuritunnetus avavad alati veelgi rohkem.
See PIlle Portugali jutt on muidugi täielik BS, kogemuse põhjal odavaim riik Lääne-E. Jah viimane hetk majutust ostes või hätta jääda tipphooajal, aga et kallis...no ütleme nii, et kus on vein ja sõõmine odavam veel?
Ma olen riike jaotanud esmamulje järgi. See tähendab siis eeskõige piiripersonal ja võib-olla need kellega kõigepealt kokku puutun.
Kõige hullem on siiamaani olnud USA.
See muidugi ei pruugi tähendada absoluutset tõde. Kevadel käisin üle pika aja Eestis. Piiril polnud mitte kedagi vastas . Üldse esimene inimene kes mind seekord kõnetas oli eestlasest pudelikorjaja. Küsis vene keeles kuid äratuntava eesti aktsendiga et ega kahte eurot ei leidu?
Kas Tallinnas on olukord tõesti siis nii hull :)
Mulle jäi ka see Portugali asi veidi arusaamatuks, olen seal vist kuskil neli korda käinud ja ikka läheks tagasi. Toidupoolest Tai kõrval kohe järgmine.