ElCato kirjutas just minu mõtteid. Miks me ometi paneme miinuseid, kui inimene lihtsalt avaldab viisakalt oma arvamust. Jutt on ju ainult sellest, miks ühele inimesele üks koht ei meeldinud, aga mitte terve riigi täielikust mahategemisest. Saan aru ka sellest, et kui ühes riigis toit ei meeldi või miski muu hakkab häirima, siis see jätab väikese jälje kogu reisile ja järgmine kord tahadki teise kohta sõita. Kogu teema koos erinevate tähelepanekutega on minu jaoks huvitav.

Raske on kujutada ette, et läheksin kunagi oma elu jooksul vabatahtlikult Venemaale. Nähes seda kui moraalselt laostunud üks terve ühiskond võib olla, on selge, et hea tahtmise korral võtab see 2-3 generatsiooni, et mingilegi humaansele nivoole tõusta. Vahet pole, milline loodus seal on või kunagine kultuur seal oli, lähimad aastakümned on see paik minu jaoks globaalne kloaak, millega ei soovi omada mingisugustki kokkupuudet.

Ma ei lähe mitte kunagi tagasi Balile ja Madagaskarile. Põhjus- probleemid ja konfliktid kohalikega, Balil ka teiste turistidega. Ma olen ise täiskarsklane, üritan alati olla võimalikult tagasihoidlik ja viisakas. Aga nendelt saartelt puhkuselt tagasi tulles olid närvid rohkem läbi, kui ennem puhkusele minekut. Toon kaks juhuslikku näidet Balilt:

1. Jalutasin õhtul tänaval. Ühe poe juures istusid 5-6 kohalikku noormeest, üks nendest hõikas mulle " Kas sa naist (prostituuti) tahad? " Jäin korraks seisma, vastasin viisakalt: "Tänan, ei soovi! Ei ole tarvis." Astusin siis edasi oma teed, hüüti kaks korda järele: "Meest meil sinu jaoks ei ole!" Tahtsid kaklust provotseerida muidugi, aga ma ei võtnud vedu.

2. Jalutasin jälle õhtul tänaval, mind peatas üks kohalik naisterahvas ja küsis, kas ma äkki soovin massaaži. Ütlesin, et ei soovi. Siis ta osutas temaga koos olnud kahele väikesele hirmunud lapsele, keda ma alles siis märkasin, ning küsis: "Aga nende käest soovid?" Läksin näost ilmselt valgeks, ütlesin kindlalt "Tänan, aga kindlasti ei soovi!" ning hakkasin minema. Sisistas järgi: "Tegelikult tahad, ma tean küll!!"

Lisaks veel see, et nii Balil kui Madagaskaril ei ole turistil võimalik jalutada nii, et sind lakkamatult keegi ei kõnetaks ja tüütaks. Ma olen introvert, mulle see ei meeldi.

Suvise tipphooaja Portugali, aga ka Kreeta, Rhidode, Mallorca, Dubrovniku, Kotori ning enamiku teiste Vahemere, samuti ka muude massiturismi kuurortide puhul rakendub lihtsalt kõige ehedamal kujul majanduse põhireegel ehk hinna määrab pakkumise ja nõudluse suhe. Ja laiemalt võttes kehtib see ka kvaliteedi osas. Kui nõudlus on ikka väga suur ehk üheaegselt on suhteliselt piiratud maa-alal sadu tuhandeid või lausa miljoneid turiste, siis personaalset, hea kvaliteediga teenust (sh toitu) on raske eeldada. Eks see selline konveiertöö ole. Sõbralikku naeratust võib seetõttu ka nappida. Nagu ka gurmee elamusi söögikohtades. Kui just piiramatuid rahalisi võimalusi pole. Vastasel juhul on nagu populaarsetes lõbustusparkides tipphooajal, mis on tugevalt ülerahvastatud, pikkade järjekordadega atraktsioonidele ning toit on enamasti mikros soojendatud šnitsel või burger koos friikatega. Ja Lääne-Euroopa keskklassi turist ei eeldagi enamat. Nii lihtsalt on.

Ja sama kehtib ka hindade osas. Ega kaugele polegi siin vaja vaadata Kolm aastat tagasi, veebruari koolivaheajal uurisin variantidena Budapesti ja Pärnut. Budapestis sai kahese toa kesklinna piiril asuvas neljatärnihotellis (hea hommikusöögiga) 57 EUR-iga, Pärnu spa's maksis samas 233 EUR...Nõudlus ja pakkumine teevad hinna.

Ûhesõnaga - võimalusel tasub tipphooajal massikuurorte või muidu liialt populaarseid kohti vältida.

Pealegi - suviti Vahemere ääres enamasti liiga palav. Samas septembri lõpp ja oktoobri algus palju mõnusam ilm, ujuda saab endiselt, vähem turiste jne.

Bulgaaria. Olen käinud korra sügisel Kuldsetel liivadel ja kui turistide massid olid lahkunud, siis avanes selgelt trööstitu pilt üldisest kolearhitektuurist. Õudsed hotellimonstrumid otse randa ehitatud, mis peale suvehooaega kinni. Burgas, Varna-lihtsalt koledad. Sõitsin ka autoga 2 päeva ringi ja raske oli leida midagi, mida oleks tahtnud pildistada. Horvaatia rannikualadega ei anna võrreldagi. Teisel korral käisin ka Banskos suusatamas ja kui on alpid, siis miks peaks minema Banskosse, mis jääb alpidele igas mõttes alla (välja arvatud odavus).

Loomulikult on toit tähtis! Püüdsin ühes Rootsi linnas enda maitsele vastavat korralikku lõunat saada, aga see ebõnnestus! Seal oli olemas "tapase" restoran, tumeda nahavärviga inimeste toidukoht, McDonald's kanaliha burgeritega, koššer toidud ja midagi veel. Peatasin tänaval eaka vanapaari ja küsisin, et kas selles linnas oleks võimalik kuskil süüa sealihast valmistatud šnitslit. (Selgitasin, et olen harjunud euroopa saksa toitudega). Nad hakkasid peagi naerma ja vastuseks oli, et seda te tõenäoliselt siit ei leia!

Ma arvan, et suurem osa USAst on üsna pettumust valmistav. Texase linnad (Dallas, Houston) on tühjad, kesklinnas suured betoonist majad, tänavad majade vahel täiesti tühjad, mõni kodutu ainult istub seal, muu elu ja melu puudub täielikult. Väljaspool kesklinna näeb kõik ühtemoodi välja, vahet pole mis osariigis sa oled. Kõik on omas tsoonis ja rangelt üksteisest eraldatud: elumajad, strip-mallid ja kiirtoidukohad.

Los Angeles on suures osas tühi, kole ja lagunenud. San Francisco on ilus, aga osad tänavad on täis kodutuid narkomaane ja nende telklaagreid.

New York mulle aga meeldis, sinna läheks rõõmuga tagasi.

Dallas on tõesti kõige koledam suurlinn, kus ma käinud olen. Pettumust ei valmistanud, huvitav ju seegi. Oled ikkagi linnas, mille nimelist seriaali vanemad kunagi telekast vaatasid :) Aga tagasi tõesti ei läheks.

Samas ka nood USA suurlinnad proovivad moodsaid hipsterlikke trende ja edendavad oma linnaruumi. Mina osalesin Dallase kõige kõige esimesel avalikul jalgratta-ühissõidul. Tallinnas tehakse neid iga kolmapäev ja tasuta, Dallases maksis osalus nii saja dollari kanti. Ma võtsin laenuratta ja sõitsin partisani ja lobisesin rahvaga nii nagu jaksasin.

New York - sama. Läheks alati tagasi. Leia mõni teine maailma suurlinn, kust sult täiesti lambist vene keeles teed küsitakse... :) Ma seejuures teadsin ka (olin kusagil Central Parki tagumises otsas jooksmas).

Minu "mõttetute" riikide toppi jõudis eelmisel sügisel kindlalt Brunei. Pealinn Bandar Seri Begawan nägi välja nagu üks suur magalarajoon, kus ei toimunud absoluutselt mingit elu. Korraliku islamiriigina on alkohol seal muidugi keelatud, aga puudusid ka täiesti tavalised kohvikud ja restoranegi jäi ette ainult mõni üksik. Kohalikud tundusid küll väga sportlikud, sest päris palju võis näha inimesi tänavatel jooksmas või rattaga sõitmas, aga ilmselt seal riigis muud teha ei olegi. Võib-olla kui oleksin käinud Ulu Temburongi rahvuspargis, oleks mu mulje riigist parem, aga kuna see maksis ca 300€ päev per inimene, siis jäi see minust külastamata.

Kohtadest, kuhu tagasi ei tõmba, võiks veel välja tuua Valgevene, Serbia ja Transnistria: kõigi ühiseks nimetajaks on sovietlik arhitektuur, ebasõbralik režiim või üldine õhkkond ja suuremate vaatamisväärsuste puudumine.

Negatiivsetest kogemustest meenuvad mulle Maroko ja Rooma.

Marokos käisin üksi seljakotiga 9 aastat tagasi ja mulle jäi mulje, et ma olen kõigi jaoks lihtsalt kõndiv rahakott. Olin enne reisi lugenud, et sealsed inimesed on väga sõbralikud ja külalislahked, aga minu kogemuse põhjal ei olnud see kunagi altruistlik, vaid alati raha saamise eesmärgil. Ükski kohalik ei hakanud juttu rääkima ega kutsunud teed jooma ilma tagamõtteta. Tipphetk oli minu jaoks see, kui istusin ühe marsruuttakso/kaubiku kuudis koos kohalikega ja ca 80+ aasta vanune mees võttis põuest mingi hõbedast käevõru ja üritas seda mulle sõidu ajal maha müüa. Oma naiivsusest sattusin ühe tavalise scami ohvriks ka, kus mind linnast välja sõidutati ja pärast selle eest raha nõuti, aga kõike arvesse võttes ei tundunudki see enam nii üllatav.

Roomas käisin ilmselt lihtsalt halval ajal- augusti keskel, ehk turismi kõrghooajal.Tänavad olid täis turistide horde ja kahtlaseid pealetükkivaid tegelasi, kes üritasid kõigile selfie stick'e maha müüa. Päris head toidukogemust vist Roomas olles ei saanudki- igas restoranis virutati tuimalt mingi mikrolaines soojendatud toit ette ja kohe, kui viimane suutäis söödud, koristati nõud tülpinud ilmel eest, et sa juba kiiremini laua vabastaksid.

Siiski pole ma ei Marokot ega Roomat enda jaoks maha kandnud, vaid võiksin tagasi minna küll, aga järgmine kord juba teadlikumalt. Aga nagu juba mitmed eelkõnelejad on maininud, siis maailmas on ka nii palju uusi kohti, mida avastada, nii et keskendun pigem nendele.

Euroopas - ei läheks enam tagasi Horvaatiasse. Ülehinnatud, ülerahvastatud ja kallis. Jah, ilus aga kõik need turistide hordid .. igal pool .. ei jätnud parimat muljet. Samas seal kõrval Montenegro, hoopis teine tera - vähem rahvast, sama ilus.
Aasias - Filipiinidele. Puhtalt toidu pärast juba ei läheks tagasi. Ei jaksa seda kõike suhkrustatud toitu enam süüa. Samuti, ilus riik - väga mitmekesine, aga toit oli väga suur miinus.

Sri Lanka. Räpane, mõttetud teenusepakkujad igal pool kes näevad sind ainullt kui liikuvat rahakotti

Tõesti väga hea teema, erinevad huvitavad põhjused mitte tagasi minemiseks, endal pole vaid seda "ei vastanud ootustele" tunnet olnud aga:

Tagasi ei läheks venemaale, valgevenesse ega Armeeniasse.

Malaisia liiga kiirelt ja lohakalt moderniseeritud, masendavad palmiõli istandused.

Moslemid käituvad kohati kehvasti teistega.

Brunei üsna samamoodi, kuigi neil on puutumatu džungel vähemalt.

Hong kongi oleks väga kurb tagasi minna kuna kõik sõbrad on sealt pidanud põgenema ja kuidas ma nüüd turistitaks seal?

Euroopast ei läheks enam Rumeeniasse ja kindlasti mitte Küprosele.

Iisraelist, indiast, egiptusest olen kõige rohkem kuulnud, et sinna ise mitte üldse tahta minna.

Lõpetuseks veel üks ilmselt üllatav riik kuhu ei viitsiks tagasi minna erinevatel põhjustel (kaugel kah):

Uus-Meremaa.

Ma nendest miinustest ei hakkagi aru saama :)

Kas see, kes Jochenile miinuse pani, pooldaks, et ta oleks pakutud põnevatele kogemustele "jah" öelnud, või millele see oli?

Sain ise ka, aga ei teagi, kas Pariisi või Milano pärast. Pariis ei tundu põnev, sest see on nii ülereklaamitud, lapsest saati: filmid, laulud, Eiffeli torn ja romantika, tundub rohkem turistilõksuna.

Milano tundub mulle teiste Itaalia linnade kõrval liiga vähe itaallaslik ja kuidagi külm, selles puudub Itaalia soojus, Milano kerjused on kuidagi eriti dramaatilised ja mõjuvad ehedamalt kui mujal kohatud, näiteks oli pandud ilmselt seniilne vana mees reisikohvrite otsa istuma ja kaastunnet tekitama, rahataldrik kõrval, ta ise oli üsna eemal sellest maailmast. Ja siis seal kõrval need kuldsed, kalliskividega kaetud ja täiesti mõttetud käekotikesed - kaks kontrastset äärmust. Muidu meenutab Tallinna. Muu Itaalia (kindlasti ka Prantsusmaa) on väga köitev ja mul ei õnnestu sellest pikalt eemal olla.

Ah, Filipiinide toit. Oma kahenädalasest reisit kolmandiku veetsin banaane, õunu ja pähklivõid süües. Kohalikku - praetud, magusat ja köögiviäljavaest - toitu ei jaksanud enam süüa lihtsalt.

Tagasi läheks ikkagi - väga äge riik, kui Manilast välja lähed.

Mind ei kutsu millegipärast Norra. No ei meeldi mulle need lõputult suured fjordid ja mäed.....