Ungari. Käidud mitu korda. Ilmselt tegin ise valed valikud (kohalik toit, veinitalu jne). Balaton oli suur pettumus, olin sellest nii palju ülistavat kuulnud.
Balatoni järv. Kui ma üheksakümnendatel esimest korda autoga Ungaris reisisin, siis Balatoni järv oli selline koht, kus nagu pidi kohe ära käima (muidu poleks nagu Ungaris käinud või nii). Käisin ära ja peesitasin mõned tunnid järve kaldal tasulises rannas, aga olin samuti pettunud. Ootasin nagu midagi vägevamat, aga siis sain aru, et eestlane on mererahvas ja meil on igasugu vahvaid randasid Pärnu omaga eesotsas ning selle kõrval ongi Balatoni rand ja järv mannetu. Kesk Euroopa inimese jaoks, kel mereranda väga pikk tee, võib aga Balatoni järv midagi suurt ja uhket olla. Lihtsalt selline mõttekäik. Aga muidu Ungari ja Budapest minu silmis midagi sellist pole, kuhu ei maksa tagasi minna.
Balatoniga on seotud vist ka mingi nõukanostalgia Eestis. Jugoslaavia viisat oli ikka väga keeruline normaalsel inimesel saada. Kui said Ungarisse, siis see oli juba kõva sõna. Jõid Egeris veini ja olid Balatoni ääres sanatooriumis ning siis oli mida terve aasta suguvõsale rääkida.
Reaalselt nagu tavaline järv. Põhjakallas on kindlasti parem. Vesi läheb kiiremini sügavaks ja ümbruskonnas on rohkem vaatamist. Lõunaranniku kuurortid on vist üsna läbugetod, sest ühendus on kiirem Budapestist.
Nojah, eks neid selliseid nostalgilisi kohti oli ju teisigi - Kuldsed Liivad, Karlovy Vary jne. Nüüd imelik mõeldagi, et toonase elu üks suurimaid unistusi oli puhkus Kuldsetel Liivadel Bulgaarias...Asi mida sai ja jagus ülivähestele. Tänapäeval Kuldsed Liivad ja Bulgaaria seevastu pigem kõige odavamate puhkuste sümboliks. Ajad väga muutunud ikkagi!
Balaton oli jah sotsialismuse ajastul selline kuum nimi. Kunn oli see, kes seal käia sai. Sattusin sinna esimest ja viimast korda. Jättis haleda mulje oma kergelt piimja veega. Tunnike hiljem juba liikusime edasi.
Olen Karlovy Varys käinud nii 2008 kui ka 2022. Ema käis 1984.
Minule meeldis see linn väga. Selline tunne nagu osaleks The Living Daylights filmis :-). Kõik need aristokraatlikud majad, hotellid, pargid. Natuke ka külma sõja hõngu. Üks vanakooli Gloria/Maiasmokk teise kõrval kinni. Hindade poolest kindlasti Tšehhi top3 hulgas. Vene keelt kuulis ka palju. Sellest hoolimata külastaks uuesti ning lihtsalt jalutaks mõned tunnid niisama ringi.
Lisaks Karlovy Varyle soovitan ka Marianske Laznet. Suures plaanis sama, mis Karlovy Vary, aga väiksem.
Pettumusteks on minu jaoks olnud näiteks Kanazawa Jaapanis (sealne iluaed on küll suur, aga mitte oluliselt vägevam näiteks Kadrioru pargis olevast jaapani aiast), Cortina d'Ampezzo suusakeskus (võrreldes näiteks Ischgli või La Plagne'ga), Stockholm (võrreldes Praha või Budapestiga) ning Tokyo Disneyland (selline tunne, et olin seal ainus, kes eelistab South Parki Disney toodangule :-)).
Portugalist
Elades siin juba mitmeid aastaid, ei saa küll ütelda, et odavaim Lääne-Euroopa riik. Käime sageli hoopis Hispaanias toitu ostmas. Ka Hispaanias on nii restorani- kui ka hotellihinnad soodsamad.
Muidugi ei räägi ma suurlinnadest.
Kunagi siin arvasin, et sellist riiki pole olemas. Tegelikult nüüd hiljem leidsin, et üks selline ikka on küll ja meie jaoks oli see Kosovo.
Mõned aastad tagasi jäi Serbiast Kreekasse minnes täiesti tahtlikult Kosovost läbisõit tegemata, kuna sinnaminek tundus meie telemeedia eelinfopõhjal ohtlik. Hoidsime sellest riigist meelega kõrvale. Pean sellist otsust igati õigeks siiani ja Kosovosse läheme kunagi hiljem ...võibolla:)
Vahel võib olla juhuse asi, miks riik meeldib või ei meeldi. Septembris matkasin Portost Santiago de Compostelasse, ajapuuduses lõpuots bussiga. Kui kahel eelmisel korral Portugali osa eriti ei meeldinud - asfalt- ja kiviteed, koerakari kannul, siis seekord rannikutee Senda Litoral oli lihtsalt vaimustav. Tundus, et hinnatõus ei olnud ka nii tugev kui Hispaanias. Albergued e hosteli tüüpi ränduriöömajad jäid 10 euro piiresse, Hispaanias olid 15 euro ümber, Santiagos muidugi üle 20. Lattekohv saiakese või muuga Portugalis 3 eurot (odavaim 1.65), Hispaanias 5 eurot. Samuti oli lõunasöögil menu del dia keskmiselt 5eurone vahe, kusjuures Hispaanias ei juhtunud kordagi, et oleks hinna sees olnud pudel veini, kasvõi pudel kahepeale nagu veel mõni aasta tagasi, ikka pokaal. Portugalis serveeriti kõige sagedamini liitrine karahvin vino verdet kahele.
Väga põnev teema.
Mul ikka on mõned kohad, kuhu tagasi ei kiirusta.
Albaania - ühe korra käia oli huvitav, aga mitte miski ei kisu mind sinna kunagi vabatahtlikult uuesti minema. Ilusat loodust ja mereranda oli, head toitu ja sõbralikke inimesi ka. Kuidagi kultuur ja olustik ei kõnetanud.
Bulgaaria - paar korda olen käinud, nii suvel trippimas kui talvel suusatamas. Aga ka pigem eelistustest väljas.
Ülejäänud riikidesse läheks pigem uuesti. Mõnda muidugi parema meelega, kui teise.
Indiaga on mul aga hoopis see lugu, et esimesed mõned korrad Indias mind väga ei köitnud. Aga mida kord edasi (millegipärast tõesti olen sinna sattunud päris mitmed-mitmed korrad), seda parem tunnetus mul sellest riigist on tekkinud ning arvan, et neil on väga palju põnevat pakkuda. Viimane kord oli Põhja-India mägedes matkamine ja sealt saadud muljed olid pigem juba väga head. Rääkimata väga toredatest inimestest. Kuigi jah, mingit luksust ja erilist korda India reisilt ei saagi eeldada, selliste ootustega on kindel pettumus :).
Mind natuke ülllatab et Bulgaariat on nii palju siin mainitud. Minul endal on küll reisidest sinna ainult (väga) head mäletused. Tõsi, minu reisid piirdunud Sofia ja Plovdiviga ehk rannikule ning turistikatesse pole jõudnud.
Aga peamine põhjus ma arvan miks mulle Bulgaaria reisidest alati head mälestused jäänud on ilmselt siiski reisiseltskond ja sealsed vastuvõtjad. Nendega on reisidel sinna miskipärast alati väga hästi läinud. Ehk minu kogemuse järgi - kõige rohkem loeb ikkagi seltskond ja inimesed kellega koos reisid. Või siis reisil pikemalt kokku puutud. Kui nendega on tore ja vahva, siis pole suurt vahet kuhu lähed - kas Soome, Gaboni, Salvadori või kasvõi Podgoricasse.
Aga tõsi ta on, et mingitesse kohtadesse reisides satub pea alati head seltskond olema ning mõnda teise kohta minekul kipub sageli vastupidi olema. Sama kuidagi ka kohalike inimestega suhtlemisel. Ei oskagi öelda millest see tuleneb.
Kosovo on siiani olnud üks suurimaid positiivseid üllatusi ja pigem riik, kuhu alati tagasi läheks :)
Serbia on pisut teine teema. Väga kõrk, uhke ja... mitte just meeldiv rahvus.
Mis Serbias siis sellise mulje jättis? Ma ise pole küll käinud, aga see üks riikidest kust alati kõige vastuolulisemat tagasisidet olen kuulnud. Justnagu Euroopa India kus käijad alati kahte eri gruppi jagunevad ning pooltoone eriti ei tunnista. Serbiaga tõsi olnud see sageli pigem võtmes, et ta igavam võrreldes oma naabritega (ehk nagu Balkani Valgevene selles mõttes)..
Serbiast. Ma käisin seal enne koroonat, nii pealinnas kui ka sõitsime natukene pealinna ümbruses ringi. Eks Serbia õnnetus on see, et neil pole merepiiri ja võrreldes Horvaatiaga külastab Serbiat seetõttu kindlasti vähem inimesi. Belgrad väga erilist muljet ei jätnud. Samuti Kesk-Euroopas asuvad Praha, Budapest, Viin on kindlasti põnevamad linnad, mida külastada. Serblased ei salli Natot ja ameeriklasi, kes nende pealinna omal ajal pommitasid (1994 äkki?). Seda mainis meile giid. Aga serblased ise mingit negatiivset muljet mulle ei jätnud, inimesed nagu inimesed ikka. Mina midagi ekstra negatiivset Serbia kohta ei ütleks, aga ega sinna eriti tagasi ka ei kisu. Näiteks Montenegrosse, Sloveeniasse, Horvaatiasse läheks ma ennem tagasi kui Serbiasse.