Missugusest Eesti toiduainest oled puudust tundnud?

Midagi poe teha – igaüks on tahes-tahtmatult seotud kodust tuttavaks saanud maitsetega. Mõnda aega Eestist eemal viibides on vist päris vältimatu, et hing hakkab ihkama teatavaid koduseid toiduaineid.

Asjad, millele Eestist eemal olles kõige rohkem mõelnud olen:

* Hapukoor

* Eesti must leib (ja mitte Taani või Saksa jne asendusvariant)

* Hapukapsad

* Maasuitsu sink ja üldse kõik suitsutatud tooted

* Tatrapuder

* Mulgikapsad

Kuidas teistel taoliste soovidega on? Kuidas olete asendusvariante leidnud?

Ei saa öelda, et otseselt puudust tunneks millestki, aga Eestis käies saab kohvrisse leiba ja sinki laotud küll. Ja Kalevi komme ka.

Kartulisalat, hapukoore puudumisel ei saanud salatit ise ka teha. Ja must leib, kui päevast päeva saia näost sisse ajada, siis üsna ruttu tekib musta leiva isu.

Mina olen seda meelt, et inimesed, keel, kultuur, toit ja piirkond moodustavad ühtse ja ainulaadse terviku. Seda tulebki nautida tervikuna ja loodetavasti ka meile küllatulnud inimesed naudivad siinset tervikut ning tagasi minnes on taas osa oma kodumaa tervikust. Võtsin kord reisile kaasa musta leiva ja kilud. Kugistasin need enne kojutulekut sisse, et mitte tagasi vedada. Mõnusaks traditsiooniks on saanud koju naastes lõunapoole sõites Kükita kohvikus süüa seapraadi hapukapsastega. Paganama hea ja kodune tunne on.

Aasta Eestist eemal olles oli kõige suurem igatsus musta leiva ja hapukoore järele. Samuti hommikused pudrud ja lihtne soe praad, kartulipudru hakklihakastmega. Toona sai lennatud veel Estonian Airiga ja parim lennukitoit eales oli just siis, kui Eestisse tagasi tulin ja pardal pakuti keedukartulit hakklihakastmega :-) 

2-3 nädalastel reisidel ei jõua veel igatsust ühegi konkreetse toiduaine järele tekkida. Siis on tore uusi maitseid nautida.

Tallinna kilu ja must leib, Kalevi kommid, täissuitsu isetehtud põdravorst . Need võtan alati pikemale reisile kaasa.

Hapukoort saab paljudes riikides osta nn "vene" ja "ukraina" poodidest. Mulle maitseb samuti vene aja majonees, ka seda on neis kauplustes vahel olemas.

Täiesti null puudust on Eesti toidu järgi näiteks Singapuris, niipalju head toitu on kohapeal.

Kogemus aastatepikkusest Belgias ja Saksamaal viibimisest:

* esimene paar kuud kuni aasta on nälg suurem. Siis harjud kohaliku toiduga ja/või leiad asenduse, mis tihtipeale veel parem

* 2/3 Eesti toiduainetest leiab kohalikust Vene/Poola/Ukraina poest. Saksamaal on igas linna moodi linnas olemas mõni MixMarkti kaubaketi pood, kus müüakse hapukoort, soolakurke, kohupiima, kohukesi, helbeid, suitsuvorsti, keeduvorsti, vahvleid, sprotte, purgisuppe, hapukapsast, tatart, suitsusinki jne jne. Kusjuures müügisolev Põltsamaa purgisupp on odavam kui Eestis ning näiteks Leedu hapukoor maitseb mulle isegi rohkem kui Eesti oma;

* must leib: kõige etem on ise teha, paarikümne euro eest võib osta leivaküpsetusmasina, parimatel mudelitel on ka juuretiserežiim.  Päevalilleseemneid-köömneid-pähkleid saab kohalikust (bio)poest. Kõige keerulisem on rukkijahu, Saksamaal on kõige kindlam seda otsida mõnest dm poest, neid Saksamaal ca 2000 poodi, biomärgiga rukkijahu kilohind on 1.45€:  https://www.dm.de/search/468652.html?type=product&q=roggenmehl (Prismas biojahu alates 2.15€). Juuretise võib Eestist tuua;

* suitsusink: Belgias on piirkondi kus seda endiselt vanal viisil tehakse. Kui aed olemas ja nälg suur, võib ka ise väiksema suitsuahju püsti panna, ma ise tegin ja peale korra kolleegidele viimist tegin juba suurema laadi, kuna hakkas tellimusi tulema :) midagi keerulist pole, ostad sealiha, leotad soolvees, käntsakatele võrk ümber ja ahju; 

* mulgikapsad: Poola poest hapukapsas, sealiha sekka ja potis ahju;

* piparkoogid: tainast saab Ikeast, aga üsna niru kvaliteediga. Parem on ise teha, kõik koostisosad kohalikus poes saadaval, välja arvatud ehk vaid maitseained, aga need võib kas ise segada, osta Eestist kaasa maitseainesegu või nt Prantsusmaal kasutada kohaliku vürtsileiva (pain d'epice) segu, mis on praktiliselt identne piparkoogisegu koostisega. Kui margariini asemel võid kasutada, siis tuleb isegi parem kui Eesti poetaigen.

Aastaid Austraalias elanuna on siiani puudus korralikust mustast leivast. Ja spetsiifilistest Kalevi kommidest.

Kõik muud asjad on kohalikest poodidest saadaval.

sigala, ma sain küll aasta eest Iraanis Esfahani armeenlaste linnaosas Yolfas restoranis normaalset seašašlõkki. Kristlastel ja zoroastristidel kui tunnustatud usundite esindajatel on õigus sealiha ka oma kogukonnapoest osta, ise ei viitsinud seda otsida, aga restos nii öeldi. Moslemist kohalik saaks muidugi peekoni söömiselt tabamisel paar sirakat ihunuhtlust pluss Allahi karmi karistuse..

Hapukoor ja must leib.

Hapukoort veel kuskil asendab (maailmas palju vene-slaavi poode, kust saab "smetanat"), aga musta leivaga kehvemad lood. Isegi kui nö "leib" on mõnel pool tume/tumedam, siis maitseb see ikkagi teistmoodi/imelikult. 

Eriti tekib igatsus siis kui oled kuskil kaugemal pikemalt (kuu-kaks-kolm ja pikemalt).

5 aastat Hiinas - puudust tundsin esmajärjekorras hapukoorest, kohupiimast ja kollastest kartulitest, Hiinas müügil olnud kartulid oleks meil nimetatud seakartuliteks, olid siniseplekilised. Vahel sai vene poest smetanat, aga maitse polnud see. Kartuleid vedasin ise kohvriga Eestist ja juuretise tõin ka Eestist ja hakkasin ise leiba küpsetama. Nii et sellest puudust ei tundnud vähemalt.

Peaaegu 15 aastat Austraalias elanud, esimesed aastad olid rasked, tundisn väga puudust eesti toidust. Kohalik toit absoluutselt ei maitsenud. Aastatega harjub ära, õnneks on siin nagu eelnevalt mainitud vene-ukraina poed, kus saab üht teist. Tõsi, maitse on küll erinev, samas olen sealt saanud läti jäätist ja Karumsi kohukesi. Hapukoort õnneks saab ja samuti kohupiima vene poest, ning ka keedu/suitsuvorsti. Elab ära. Aga vot metsmaasikaid ei saa välismaal elades mitte kusagilt! Olen lasknud ka eesti komme, leiba ja juustu saata.

Elasin aasta Austraalias, tundsin puudust kohupiimast ja mustast leivast.

Musta leiba sai siiski Coles'ist osta. Hollandis tehtud. Sellist, mis mitu kuud säilis... Pold suurem asi, aga parema puudumisel käis küll.

Kohupiima ei leidnudki...

Hiljem lühematel 2-4 nädalastel reisidel käies olen tihti tundnud puudust sealihast! Eestisse tagasi tulles teen tihti ühe korraliku seaprae! (Hapukapsad ei meeldi)

Elan aastaid Ida-Virumaal ja tunnen puudust nõuka aegsest Virmalise tordist, tropsi kommist, tänaval müüdavast granaatõuna mahlast, gaseeritud vee automaatidest, värskest õllest mis 7 päevaga hapuks läheb, vaadikaljast jne, jne.

Ainus asi, millest mina Hispaanias elades puudust tundsin, oli tatar. Käisin väga palju poode läbi, enne kui ma linna ainsast väikesest ökopoest ulme hinnaga toortatart leidsin.

Näed siis, ka teised tunnevad puudust sealihast (ja neid arvamusi polegi ära kustutatud). Nii ka mina. Searasv, seapekk, peekon ka muidugi. Õnneks saab neid siiski kaasa võtta mingil kujul ja mingiks ajaks, saata lasta ja ka kohapeal enamasti sealiha täitsa maitsev aga Eesti siga on ikka üle kõige!

Kui siinses teemal õhk tühjaks jookseb, siis võib avada teema "Missugune Eesti toiduaine võiks reisidel kogetu põhjal oluliselt parem olla", suunitlusega kodumaistele toidutehnoloogidele. 

Ise võin siin mängu tuua või, mille osas Belgia on seni ületamatu, sealset võid praadides tekib kohe pähkline aroom, samal ajal kui Eesti või lihtsalt särisedes vett pillub. Samuti sai, kuidas saab umbses kilekotis müüdavat nätsket ollust üldse saiaks nimetada? Ning kolmandaks kana - kui Eestis juba lihaveiseid ja ökolambaid kasvatatakse, siis täielik turulünk on hea apellatsioonikana osas a la Bresse'i kana Prantsusmaal (https://en.wikipedia.org/wiki/Bresse\_chicken) või Mecheleni kana Flandrias (https://www.fondazioneslowfood.com/en/ark-of-taste-slow-food/mechelse-chicken/). Jube hea on, isegi ülejäävast supikogust saab puljongi, mis on puljongi nime väärt!

Täitsa nõus, ka aasias võib veel enamus loomade siselundite tooteid tarbida suppides jne. mis tulevad farmidest mis pole veel ära rikutud igasugu  antibiootikumide jms-gs. ja maitselt hoopis teine,