Ajendatud allolevast Tom Yum teemast ja eelseisvast jõuluperioodist, siis kus ja millised on olnud kellegil parim(ad) supikogemus(ed)?
Kuna ma ise olen viimased aastad reisinud peaasjalikult Vahemere kandis (täpsemini enamasti idaosas), siis pikapeale on just head supid need, millest olen hakanud enim puudust tundma. Kalmaarid ja kaheksajalad on küll head, erinevad salatid samuti, grill-liha pole ju ka vahel paha, kuid pikapeale olen tundnud et tahaks tegelikult ka head suppi! Sellega pole, aga vähemalt selles piirkonnas, ülemäära head lood. Positiivsemate kogemustena meenuvad lõppenud aastast üksnes Thetis, Albaanias (kui seda saab üldse Vahemere piirkonnaks lugeda, loodus ja õhkkond oli pigem rohkem Kesk-Euroopalik) külalistemajas saadud hea kohapeal tehtud supp. Meeldivalt rammus ja vägagi taastav pärast pikemat päevamatka Valbonast Thetisse! Ja Kairos saadud orzo, mis oli samuti üllatavalt hea. Kuid sellega meeldejäävamad, tegelikult üldse, kogemused ka piirduvad.
Kui kodused toidud muidugi välja jätta!
Jõulusöökidega seoses aga tegi üks slovakist tuttav just eile üsnagi imestunud näo kui kuulis, et supp polegi meie jõululaua (erinevalt neist!) kohustuslik osa. Nii, et jäingi mõtlema, et iga-aastasest ülesöömisest hoidumiseks polekski ju supp üldse mitte paha mõte. Kui vaid sellega piirduda. Teha võib küll ka ise, kuid sarnaselt Ida-Vahemeremaadega ei meenunud kohe ausalt öeldes isegi kohta ka Eestis kus saab head suppi!
Nii, et jäingi mõtlema, et kus üldse saab head suppi, nii mujal maailmas kui ka Eestis? Kui mitte just ise teha!
Eks Ukrainas ja osades Kesk-Euroopa,, ilmselt ka Tais ning Kagu-Aasias, piirkondades ilmselt ikka kuskil saab, kuid mujal võimalused väheke kesisemad. Isegi viimasest reisist Poola mäletan, et ega supid menüüdes nii väga levinud polnudki kui võiks eeldada.
head suppi olen saanud Ida-Euroopas - Poolas, Venemaal (kui seal veel normaalsed olid...). Leedus-Lätis külmsupid. Ungaris guljašš.
Soomes sõime sel suvel täiesti imelist kalasuppi Hankos, söögikohas kus kunagi töötas (ja oli ka omanikeringis) marssal Mannerheim.
Jaapanis ramenid igas variandis ja misosupp.
Lõuna-Euroopas on supid olemas, aga pigem kui talvine toit ja meie käime seal soojal ajal. Marokos oli hea harira.
Iirimaal sõin sealset mereanni-showder'it, aga see ei meeldinud - nagu kauss vedelat jahukastet.
a) Kadriorus Köleri 2 kohvikus, veiselihaga borš, ulmeliselt hea.
b) Pho, kahes kohas on ekstra meelde jäänud - Singapuri lennujaamas ja ja Helsingi kesklinna ühes Vietnami kohvikus.
c) Lõhesupp ühel väikesel Saimaa järve saarel Soomes, ise priimusel tehtud.
d) Hernesupp Nevadas, California Pizza Kitcheni nimelises sööklas. Korralik suitsuse sealihaga paks hernesupp. Ei uskunud oma silmi, läksin järgmine päev sama asja uuesti sööma, oli endiselt hea.
e) Tai restoran Seattle lähedal, vist Bai Tong. Andis sellise terava Tom Kha, et ravis mu külmetusest terveks. Istusin, nuuskasin ja tundsin, kuidas tervis tuleb mühinal.
Elu kõige halvema toidukogemuse saime Kalifornias San Francisco lähedal "borši" otsides. Kolleegid valisid pikalt kohta ja sõitsid lõpuks üle lahe Fremontisse. Valitud koht oli tavaline supermarketi kõrvane idamaa toitude urgas (hiina ja tai ja kõik muud köögid koos), toit oli täiesti jõle, magus ja rasvane ja ligane. Ameerikas saab hästi süüa küll, kuid kaks elu halvimat toidu-kogemust on pärit just sealt, kolmas on Lõuna-Venemaalt.
Parimad supid: Ukraina borš Kiievis Hreštšatikul ja köögivilja püreesupp Gran Canarial, supi nime ei mäleta, aga tõlkes oli see nagu Vanad riided või Vanad kaltsud, midagi meie ühepajatoidu stiilis.
Eesti kohta võid lugeda Karmo Tüüri supipöidla arvustusi, äkki mõni koht kõnetab ja jääb silma.
Huvitav teema siin vahelduseks algatatud. Hakkasin ise mõtlema, et ehkki olen supisööja küll, siis väljas süües tellin suppi haruharva. Vist eluks ajaks kustumatu mälestuse jättis palju aastaid tagasi Vietnamis söödud pho ning kõige viimatine hea supikogemus oli Soomes, võimalik, et sama supp, mida siin mainitud. Lõhe-kartulisupp, aga need kartulid olid n-ö lõkkekartulid, tõelised tuhlid, ja supileemeks rõõsk koor.
@LiisMOlen tegelikult aeg-ajalt (viimasel ajal küll vähem) jälginud, minu jaoks natuke nii ja naa, üht-teist huvitavat ja proovima kutsuvat samas ikka silma jäänud.
Aga meenus siiski paar meeldejäänud kogemust ka Eestist viimastest aastatest. Üks oli usbeki Samsa söögikoht Pärnamäe keskuses ja teine Telliskivi Literaadis. Aga need, eriti Literaadi oma, olid juba mõnda aega tagasi nii, et ei oska öelda kuivõrd on taset suudetud hoida.
Aga see, et üsna paljudele meenub hea kogemusena Soome on positiivselt pisut ootamatu, ei olekski kunagi taibanud sealmail just suppe vaadata, hea teada kui mõni järgmine minek peaks ees olema!
Guljaši osas muide - seda peavad omaks mitte ainult ungarlased, näiteks ka slovakkide jaoks see üks nende rahvustoitudest. Ja eriti kui parajalt vürtsikas, siis iseäranis jahedal ajal sama hea asi kui Kagu-Aasia supid!
Aga hea borš ka muidugi aastaringi hea! Meenub samuti kunagine käik Kiievisse ja ühte Hreštšatiku lähistel asunud söögikohta ("Viimane barrikaad") ehkki seal oli muidugi vägagi palju head ja paremat!
Kuskil Ungaris tänava restoranis Guljasš. Miamis Bayside kaubanduskeskuses Kuuba restoranis nende rahvussupp. Nime ei tea. Supis suur kanakoib, suur veerand maisitõlvikut, kapsas jne. Väga hea oli. Sidruni lõik veel kõrval. Pärnus Supeluse tänava Toidupäeval Ukrainlaste letist võetud borš koos pitsi viina,peki lõikude ja bliinidega.
Škembe (rupskisupp) Bulgaarias Šipka kurul nädalavahetusel. See, et just nädalavahetusel, oli ka kindlasti oluline detail, sest kohalikke sööjaid oli palju ja supp värske.
Tegelikult on suppe palju leida ja päris häid asju leiab, kui kohalikke tuntumaid toite veidi otsida ja kohalike kohtades tellida. Gruusias on lisaks hartšoole veel mitmeid häid suppe ja kindlasti sai kahe nädalaga midagi paremat ka, aga uusi asju tuleb pidevalt peale ja konkreetseid kohti ja toite ei jää palju meelde.
Tõelised Tuneesia chorbad rohke harissaga olid kunagi nii meeldejäävad, et üritasin neid hiljem ka kodus kaasavõetud harissaga teha ja jõudis lõpuks kuhugi välja ka, aga siis sai harissa otsa :)
Jaapani rameni puhul on keeruline leida paremat kui Jaapanis, ehkki seda saab ka Eestis kümnetes kohtades. Isegi elemendid on samad, aga kvaliteet erinev. Puljong peab siiski reeglina olema rammus sealihapuljong, mida on üle 10 tunni keedetud (reeglina Eestis ja Euroopas on mõni tund keedetud köögivilja-, kana-, pardi- vms puljong ehk et üllatavalt paljudes Euroopa ramenirestoranides on väga raske sealihapuljongit leidagi).
Sealiha ise on Jaapanis eriline, see on pehme, mure, pulkadega söödav, puudutamisest pudenev. Nagu Eesti ja Euroopa rameni-restoranid tunnistavad, siin lihtsalt ei ole sellist sealiha võimalik saada, ükskõik kui hästi üritad seda valmistada - ikka on selline tüüpiline vintskevõitu seapraelõik. Küsimus on loomade kasvatusmeetodis ja söödas, nagu ka Jaapanist pärit kobe või wagyu loomalihal, mida ei saa jäljendada lihtsalt liha valmistusviisiga.
Kolmandaks supi sisse käiv muna - rameni-muna tuleb keeta teatud arvu minuteid ja seejärel marineerida 12-24 tundi (või kauem) sojakastmes, nii et muna omandab pruunika värvuse, sellal kui munakollane peab olema poolvedel ja pärast marineerimist tumeoranž. Eestis ja Euroopas reeglina pannakse supi sisse suvaline pooleks lõigatud keedumuna, mis on heal juhul tunniks-paariks marinaadi pistetud, reeglina isegi mitte nii kauaks.
Supi sees käivaid nuudleid oskab Euroopa kõige paremini kopeerida, aga kui puudu on õige puljong, sealiha ja muna, siis ainult see ei päästa.
Või siis näiteks Tai tänavasupp guay tiew nam (sellel on küll sada kirjapilti), mida restoranidest ei saa (ka mitte Tais endas), vaid ainult tänavalt. Tallinnas üks koht pakkus midagi sarnast vahepeal aasta-paar, üks Taist pärit kokk tegi vaid üksikute asendustega koostises, aga on nüüdseks lahkunud.
Ma ei ole eriline supisõber, aga heast seljankast ära ei ütle.
Nii üks parimaid, kui ka üks halvimaid kogemusi on Bukarestist. Mõlemad kohalike tuttavate soovitusel. Hea kogemus oli kuskil suvalisel kõrvaltänaval suht mittemidagiütleva välimusega söögikoht, aga nende guljašš oli viimase peal. Jätsin prae tellimata ja võtsin veel teise portsu suppi.
Halva kogemuse sain Bukaresti vanalinnas, ilmselgelt turisti püüdmiseks mõeldud koht. Soovitati ciorba de burtat. Mina kellelegi seda ei soovita. Vb kuskil suudetakse sellest söödavat varianti teha, aga minust jääb see edaspidi proovimata.
Ülalpool mainitud zurekit olen mõnel pool Poolas proovinud ja üldiselt rahule jäänud.
Lõpetuseks minu teravaim (sõna otseses mõttes) supielamus Balilt. Pärast pikka päeva kõndisin hotelli poole, mõttes arutades kas, kus ja mida veel õhtul süüa. Teele jäi väike takeaway käru, kust otsustasin kananuudlid kaasa osta. Küsiti, kas soovin mingit asja sinna juurde, millest ma aru ei saanud, aga olin nõus.
Hotellis panin karbi rõdule, lampi ei süüdanud, et öist merevaadet ja linnasiluetti nautides nuudleid nosida. Algatuseks selgus, et olin suutnud segamini ajada nuudlid ja supi (mie ja sop, pole isegi sarnased sõnad), aga kanasupp pole ka kõige hullem asi. Lusikat ei viitsinud otsida, rüüpasin üle karbiserva.
Millalgi tabas huuli mingi suurem tükk, pikemalt mõtlemata tegin suu rohkem lahti ning kahetsesin seda kohe, sest tundmatul objektil olid teravad otsad, mis natuke haiget tegid.
Valguse kätte asja uurima minnes oli tegemist kanajalaga, koos küünistega. Miks peaks keegi tahtma seda oma toidu sisse, on mul siiani ebaselge.
Olen suur Kagu-Aasia fänn ja seega loomulikult kõikvõimalikud Tom Yumi variandid (viimasel ajal just eritiTom Yum Pla (kala)) ja Pho supid kindlasti, aga Eestis töötan arboristina ning tihti lõunaajal endale praadi ei soovi võtta kuna ronida on vaja ka peale lõunat. Seega paar kohta, mis mulle eriti meeldivad- Järve Grill oma Aasia päraste suppidega (lemmik on Sorba supp lambalihaga või ka ilma) ning Greenhouse Cafe Vääna- Jõesuus, kuhu satun tihti. Sealne kokk teeb ükskõik millist tavalist suppi lihtsalt nii hästi, et isegi kirjeldada ei oska- puhtad, selged, värsked ja kodused maitsed (borš, seljanka, värske kapsa supp, kanasupp etc.).
Meile tegid jaapani külalised meie enda kodus imemaitsva rameni. Ilmselgelt polnud neil kümme tundi keedetud puljongit, kõik asjad keedeti meie koduse pliidi peal ja väga kiiresti. Viis keele alla!!! Oleme proovinud pärast ise jäljendada - ei saa lähedalegi. Retsept ja koostisained on kõik samad...
Konkurentsitult parim supielamus oli Gruusias ühes teeäärses kohvikus söödud hartšoo. Täiesti imeliselt hea oli ka Kreekas Peloponnesose lõunaosas Gythio linnakeses väikeses restoranis serveeritud kalasupp. Samas söödud grillitud hiidkrevettide peale mõtlen seniajani heldimusega.