Egiptus sigines mu reisiplaani üsna juhuslikult. Mul tegelikult polnud otsest plaani sinna reisida, aga Pegasuse soodsad edasi-tagasi piletihinnad Helsingist kõikjale Egiptuses leidsid mu nõrga koha halastamatult ülesse. Nii saigi Helsingi-Luxor//Hurghada-Helsingi 115€ eest ilma pikemalt mõtlemata ära ostetud (hind sisaldab ka suuremat käsipagasit).

Peagi selgus, et veidi oleks siiski võinud mõelda, sest nagu selgus, langes kogu reis ramadaani ajale, mis sel aastal oli üllatavalt vara – veebruaris-märtsis. Ega ramadaani ajal reisides sellest otsest probleemi polegi, aga paljud söögikohad ja poed on sel ajal lihtsalt kinni.

Marsruut oli Luxor – Aswan (sealt Abu Simbelisse ja tagasi) – Kairo (lennukiga) – Siwa – Kairo – Hurghada.

Enne muljete juurde minemist ütlen, et minu jaoks on reisimise juures vast kõige olulisem moment kohalikega suhtlemine ja kohalike igapäevaelu kogemine. Seetõttu eelistan kulgeda rahulikult, ööbida kohalikes guesthouse’ides, süüa kohalikes söögikohtades ja suhelda igasuguste inimestega. Ilmselt sai seda kõike ka Egiptuses tehtud kõvasti rohkem, kui valmisreisi puhul. Nii et mingi taust arvamusele vast on.

Hinnad

Kolm nädalat Egiptuses läks maksma umbes 750 eurot. See number sisaldab kõike – lennupileteid, minekut-tulekut Helsingist, majutust, sööki, kohapealset transporti, taksosid ja vaatamisväärsuste pileteid.

Egiptus on kohati absurdselt odav – väga hea tänavatoit alates 20 naelast (0,33€), 0,5 l vesi 5 EGP (0,08€), apelsinikilo turul 10 EGP (0,16€), maasikakilo 30 EGP (0,5€). Korralik majutus koos hommikusöögiga 10-12€ (Bookingust).

Kuna kütuseliiter maksis 17-18 naela (0,30€), on taksosõit väga odav. Lühem ots on tavaliselt 50 naela (0,82€).

Mõned asjad on absurdselt kallid, näiteks rongipiletid välismaalastele. 3,5 tunnise rongisõidu eest Luxor-Aswan küsiti 44€, Aswan-Kairo ~150€. Kohalikele on samad piletid sadu kordi odavamad. Seetõttu jäigi rongiga sõitmata. Niiluse kruiisi ka ei võtnud, sest eelistasin kulgeda omas tempos.

Inimestel puudub au ja väärikus

Vast kõige ootamatum moment reisi jooksul oli tõdemus, et egiptlastel puudub igasugune eneseväärikus. Inimesed on valmis sellest loobuma naeruväärsete summade eest.

Loomulikult olin ma kursis Egiptuse baksheesh (tip) küsimise tavaga ja see otseselt ei üllatanudki. Üllatas pigem see, kui naglalt seda välismaalastele pähe määriti. Mingi suva tegelane ujub ligi: Do you need any help? – No – Good, give me a tip. No anna kannatust!

Kaugliini bussi ei lasta väikse seljakotiga, mis mahub vabalt riiulisse. Ei, see tuleb bussi alla panna ja siis tegelasele 5 naela (8,5 eurosenti) anda. Ok, saan aru, see ongi nende elatusviis.

Kõige sellega harjub ja hoiad väikest tippimisraha pidevalt tagataskus varuks. Sellest tipinorimisest kaugelt ebameeldivam on välismaalaste lihtlabane petmine. Egiptlase ainus mõte välismaalasega ükskõik mis kujul suheldes on, et kuidas ma saaks talt võimalikult palju raha välja petta. See on täiesti masendav.

Lähed väikesesse poekesse vett ostma ja tütarlaps küsib kohe 20 naela. Kui küsid vastu, et kas siin maksab 5 naelane vesi 20, öeldakse tuimalt, et hea küll, anna siis 10. Analoogseid olukordi oli veel ja veel.

Enamik taksojuhte leiutab midagi, et kokkulepitud hinnale midagi lisaks keevitada. Vahet pole, kas võtad tänavalt või taksoäpiga (kasutasin InDrive äppi). Kui äpis on hind näiteks 50 naela, siis taksojuht näitab, et ei, hoopis 70. Meie rahas olematud summad mõlemad, aga see pidev skeemitamine.

Kui jääb mulje, et majutuse omanik on abivalmis ja aitab sind näiteks odavama transpordiga – siis väikse kogemuse pealt näed ära, et ei midagi muud, kui järjekordne katse müts pähe tõmmata, pakkudes 2-4x kallimalt.

Egiptuses pole tegemist teistele Lähis-Ida riikidele omase kauplemisega. Kauplemine mulle tegelikult meeldib. Lähed poodi, pakutakse teed, suhtled omanikuga, vahepeal räägid hinna üle läbi jne. Mis iganes hinnaga sa siis midagi ära ostsid, pärast on mõlemal poolel positiivne emotsioon, sest tegemist oli tutvumis- ja kultuurivahetusprotsessiga, mis rikastas mõlemat poolt.

Egiptuses midagi taolist ei toimu. See on tuim elamus, kus turistikohtades küsitakse täiesti absurdseid hindu. Jah, loomulikult saab hinda alla, aga see on nagu šaakalitega läbirääkimine, kui suure lihatüki nad su jalast hammustada võivad, sest lõpuks on sul valus ikkagi.

Nüüd tuleb loomulikult keegi, kes ütleb, et ma ei saa sealsest kultuurist midagi aru. Jään siin eriarvamusele. Kultuur on, kui midagi, mida on võimalik teha, jäetakse tegemata, sest sisemine väärikus lihtsalt ei luba. Kultuur rikastab, mitte ei jäta ühele poolele sitamaitset suhu. Labane naha üle kõrvade tõmbamine pole minu jaoks kultuur, vaid selle selge olemuslik vastand.

Mustus

Egiptus on erakordselt räpane riik. Prügi on igal kõikjal. See lihtsalt häirib ja seda on võimatu mitte märgata. Eesel 100 meetrit püramiidide sissepääsust eemal linnaväljakul asuvast prügihunnikust söömas pole päris see pilt, mida naudiks. Ainus riik, mis võiks olla võrreldav, on India. Pole Indias mõnda aega käinud, võimalik, et sealgi on juba puhtam.

Kokkuvõtteks

Mul on hea meel, et Egiptuses sai ära käidud. Kõik need templid ja püramiidid on vaatamist väärt. Siwa oaas oli täiesti omaette elamus. Kairo mulle millegipärast omal moel täitsa meeldis, kuigi on üsna samakole, kui kõik teised Egiptuse linnad. Aga kokkuvõttes on Egiptus minu jaoks senikogetud riikidest ainus, kus kohalikega inimlikul tasandil tekkivad kontaktid sisuliselt puudusid, sest inimeseks olemise asemel mõeldakse üheselt ainult petmisest. Ükskõik, mis kujul siis. Aga järelikult on võimalik ka nii elada. Ilmselt oleme meie nende jaoks samuti imelikud, sest usaldame ja ei mõtle ainult raha väljapetmisele.

Meenus, et mõni aasta tagasi Tripis läbiviidud küsitlusel, kuhu riiki enam tagasi ei reisiks, mainiti konkurentsitult kõige rohkem Egiptust. Huvitav, miks?