Egiptus sigines mu reisiplaani üsna juhuslikult. Mul tegelikult polnud otsest plaani sinna reisida, aga Pegasuse soodsad edasi-tagasi piletihinnad Helsingist kõikjale Egiptuses leidsid mu nõrga koha halastamatult ülesse. Nii saigi Helsingi-Luxor//Hurghada-Helsingi 115€ eest ilma pikemalt mõtlemata ära ostetud (hind sisaldab ka suuremat käsipagasit).
Peagi selgus, et veidi oleks siiski võinud mõelda, sest nagu selgus, langes kogu reis ramadaani ajale, mis sel aastal oli üllatavalt vara – veebruaris-märtsis. Ega ramadaani ajal reisides sellest otsest probleemi polegi, aga paljud söögikohad ja poed on sel ajal lihtsalt kinni.
Marsruut oli Luxor – Aswan (sealt Abu Simbelisse ja tagasi) – Kairo (lennukiga) – Siwa – Kairo – Hurghada.
Enne muljete juurde minemist ütlen, et minu jaoks on reisimise juures vast kõige olulisem moment kohalikega suhtlemine ja kohalike igapäevaelu kogemine. Seetõttu eelistan kulgeda rahulikult, ööbida kohalikes guesthouse’ides, süüa kohalikes söögikohtades ja suhelda igasuguste inimestega. Ilmselt sai seda kõike ka Egiptuses tehtud kõvasti rohkem, kui valmisreisi puhul. Nii et mingi taust arvamusele vast on.
Hinnad
Kolm nädalat Egiptuses läks maksma umbes 750 eurot. See number sisaldab kõike – lennupileteid, minekut-tulekut Helsingist, majutust, sööki, kohapealset transporti, taksosid ja vaatamisväärsuste pileteid.
Egiptus on kohati absurdselt odav – väga hea tänavatoit alates 20 naelast (0,33€), 0,5 l vesi 5 EGP (0,08€), apelsinikilo turul 10 EGP (0,16€), maasikakilo 30 EGP (0,5€). Korralik majutus koos hommikusöögiga 10-12€ (Bookingust).
Kuna kütuseliiter maksis 17-18 naela (0,30€), on taksosõit väga odav. Lühem ots on tavaliselt 50 naela (0,82€).
Mõned asjad on absurdselt kallid, näiteks rongipiletid välismaalastele. 3,5 tunnise rongisõidu eest Luxor-Aswan küsiti 44€, Aswan-Kairo ~150€. Kohalikele on samad piletid sadu kordi odavamad. Seetõttu jäigi rongiga sõitmata. Niiluse kruiisi ka ei võtnud, sest eelistasin kulgeda omas tempos.
Inimestel puudub au ja väärikus
Vast kõige ootamatum moment reisi jooksul oli tõdemus, et egiptlastel puudub igasugune eneseväärikus. Inimesed on valmis sellest loobuma naeruväärsete summade eest.
Loomulikult olin ma kursis Egiptuse baksheesh (tip) küsimise tavaga ja see otseselt ei üllatanudki. Üllatas pigem see, kui naglalt seda välismaalastele pähe määriti. Mingi suva tegelane ujub ligi: Do you need any help? – No – Good, give me a tip. No anna kannatust!
Kaugliini bussi ei lasta väikse seljakotiga, mis mahub vabalt riiulisse. Ei, see tuleb bussi alla panna ja siis tegelasele 5 naela (8,5 eurosenti) anda. Ok, saan aru, see ongi nende elatusviis.
Kõige sellega harjub ja hoiad väikest tippimisraha pidevalt tagataskus varuks. Sellest tipinorimisest kaugelt ebameeldivam on välismaalaste lihtlabane petmine. Egiptlase ainus mõte välismaalasega ükskõik mis kujul suheldes on, et kuidas ma saaks talt võimalikult palju raha välja petta. See on täiesti masendav.
Lähed väikesesse poekesse vett ostma ja tütarlaps küsib kohe 20 naela. Kui küsid vastu, et kas siin maksab 5 naelane vesi 20, öeldakse tuimalt, et hea küll, anna siis 10. Analoogseid olukordi oli veel ja veel.
Enamik taksojuhte leiutab midagi, et kokkulepitud hinnale midagi lisaks keevitada. Vahet pole, kas võtad tänavalt või taksoäpiga (kasutasin InDrive äppi). Kui äpis on hind näiteks 50 naela, siis taksojuht näitab, et ei, hoopis 70. Meie rahas olematud summad mõlemad, aga see pidev skeemitamine.
Kui jääb mulje, et majutuse omanik on abivalmis ja aitab sind näiteks odavama transpordiga – siis väikse kogemuse pealt näed ära, et ei midagi muud, kui järjekordne katse müts pähe tõmmata, pakkudes 2-4x kallimalt.
Egiptuses pole tegemist teistele Lähis-Ida riikidele omase kauplemisega. Kauplemine mulle tegelikult meeldib. Lähed poodi, pakutakse teed, suhtled omanikuga, vahepeal räägid hinna üle läbi jne. Mis iganes hinnaga sa siis midagi ära ostsid, pärast on mõlemal poolel positiivne emotsioon, sest tegemist oli tutvumis- ja kultuurivahetusprotsessiga, mis rikastas mõlemat poolt.
Egiptuses midagi taolist ei toimu. See on tuim elamus, kus turistikohtades küsitakse täiesti absurdseid hindu. Jah, loomulikult saab hinda alla, aga see on nagu šaakalitega läbirääkimine, kui suure lihatüki nad su jalast hammustada võivad, sest lõpuks on sul valus ikkagi.
Nüüd tuleb loomulikult keegi, kes ütleb, et ma ei saa sealsest kultuurist midagi aru. Jään siin eriarvamusele. Kultuur on, kui midagi, mida on võimalik teha, jäetakse tegemata, sest sisemine väärikus lihtsalt ei luba. Kultuur rikastab, mitte ei jäta ühele poolele sitamaitset suhu. Labane naha üle kõrvade tõmbamine pole minu jaoks kultuur, vaid selle selge olemuslik vastand.
Mustus
Egiptus on erakordselt räpane riik. Prügi on igal kõikjal. See lihtsalt häirib ja seda on võimatu mitte märgata. Eesel 100 meetrit püramiidide sissepääsust eemal linnaväljakul asuvast prügihunnikust söömas pole päris see pilt, mida naudiks. Ainus riik, mis võiks olla võrreldav, on India. Pole Indias mõnda aega käinud, võimalik, et sealgi on juba puhtam.
Kokkuvõtteks
Mul on hea meel, et Egiptuses sai ära käidud. Kõik need templid ja püramiidid on vaatamist väärt. Siwa oaas oli täiesti omaette elamus. Kairo mulle millegipärast omal moel täitsa meeldis, kuigi on üsna samakole, kui kõik teised Egiptuse linnad. Aga kokkuvõttes on Egiptus minu jaoks senikogetud riikidest ainus, kus kohalikega inimlikul tasandil tekkivad kontaktid sisuliselt puudusid, sest inimeseks olemise asemel mõeldakse üheselt ainult petmisest. Ükskõik, mis kujul siis. Aga järelikult on võimalik ka nii elada. Ilmselt oleme meie nende jaoks samuti imelikud, sest usaldame ja ei mõtle ainult raha väljapetmisele.
Meenus, et mõni aasta tagasi Tripis läbiviidud küsitlusel, kuhu riiki enam tagasi ei reisiks, mainiti konkurentsitult kõige rohkem Egiptust. Huvitav, miks?
Aitüh! Vüga hea lugeda.
Mind ootab sama sest täiesti juhuslikult nägin siinsamas charter lennu pakkumist 120 eur edasi-tagasi Hurghada. Võtsin just lennu.
On enne käidud Egiptuses, Sharm ja Hurghada ja midag head öelda pole. Seekord võtan eraldi korteri Hurghada uuemas linnaosas, nu näeb mis saab. Lennu hind on olematu, majutuse hind olematu.
Ainus huvi, kas oleks võimalik veeta talvel 4-5 kuud Egiptuses, pärast mitmeid talvi Tais. Lootust pole aga äkki siiski. Ei jaksa Tais tervet talve veeta, eriti pärast Nov 2025 viisarezimi muudadust. Tulin seekord sealt tagsi kuna detsembris BKK piirivalve mutt teatas et see on viisavabalt viimane kord järgmise 12 kuu jooksul.
Vietnam on sihikul, tore maa, toredad inimesed, paar korda odavam kui Tai kui olla 6 kuud talved.
jaanusm, sa nagu räägid iseendale vastu, kus see piir puhkaja ja reisija vahel jookseb. Kui reisija võib puhata, siis puhkaja ka reisib, st kõik olemeb mis suhtes see puhkus ja reisimine on. Ma saan aru, et mõne jaoks on eluga riskimine ja adreka laks nagu narkootikum, samas teised sooviks nagu riskivabamalt reisida ja puhata, eks see olegi igaühe vaba valik ja muutub tihti ajas.
Saan aru jah, et see Egiptus on kuurortipuhkuse sihtkoht, aga kurat ma ei tea... see tundub mu jaoks üsna kulukas viis kuidas oma puhkusepäevi kasutada. Vahest 1-2 päeva suudan niisama vedeleda kuskil basseini ääres, aga siis tekib vajadus justnimelt selle reisimise ja kogemise järele. Äkki kunagi, kui olen 100! :)
Samas täiesti arusaadav, et inimestel on erinevad eelistused, niiet ühes küljest müts maha nende ees, kes suudavadki nädal aega kuurortis niisama vedeleda ja korralikult ennast välja puhata, ma vahel kadestan seda igavlemise oskust täiega!
Eks see Egiptus on üks omamoodi koht. No ei ole hea ega halb, lihtsalt… eriline. Müügimehed seal muidugi ei maga. Nemad on nagu kiskjad, kes tunnevad kilomeetri kauguselt ära, kui turist korrakski peatub või pilgu kuhugi poetab. “Hello my friend!” kõlab juba enne, kui jõuad mõelda, kuidas viisakalt “ei” öelda. Aga noh, mõne päeva pärast harjud ära ja lõpuks ei lase end enam häirida.
Petmisoskus on neil justkui juba emapiimaga kaasa antud. Olen isegi avastanud end olukorrast, kus hoian käes mingit mõttetut vidinat ja mõtlen: “Aga… miks?” Kui alguses plaanisin vaid vaadata, siis neile piisab ühest sekundist sinu kõhklusest, ja hopsti ostetud. Nad võiksid vabalt müüa liiva ka kõrbele.
Mind tõmbab Egiptuse puhul muidugi hoopis ajalugu. Templid, varemed, püramiidid. Ja neid ehitisi seal jätkub, ausõna, igale päevale midagi. Iga kord, kui ühe ära vaatad, ilmub kuskilt välja veel kaks.
Aga kõige suurem müstika? No see, kuhu ometi kadus see rahvas, kes kõik need hämmastavad ehitised püsti pani :)
Reisides eelistan pigem, et plaanid, eriti kohtades, kus agresiivsed müügiinimesed on eelnevalt paigas ning enda giid/autojuht olemas, kes siis muu hulgas ka tüütajatest säästab. Jääb kõlama, et Egiptuses on selline lähenemine ilmselgelt kasulik. Egiptuses seni käimata sest, osalt sellepärast, et teha mida tahaksin tundub suhteliselt võetuna liiga kallis: Kairo ja ümbrus+Niiluse kruiis+paar ööd mingis kuurordis, et vaatamisväärsuste vaatamisest puhanult ragasi koju jõuda.
Egiptuse omapära on see, et seal sai massiturism alguse juba u 200 aastat tagasi. Kõik, mis jäi Niiluse lähedale ja oli antiigiga seotud, sai väga populaarseks. Seega on seal palju suguvõsasid, kes on elanud massiturismist juba mitmeid põlvkondi. Ja see mitte-omanike osa ongi põlvkondi elanud asjade kallimalt edasimüügist, vajalike ja enamasti ebavajalike teenuste pakkumisest jne kuni traditsiooniliste kerjussuguvõsadeni välja, kelle esiisad Luxori templi teatud nurga juuures juba 1804. a. hakkasid briti turistidelt raha küsima vms. Neil on olnud aega õppida ja areneda ning need suguvõsad, kes piisavalt osavad ei olnud, tõrjuti lõpuks eemale.
Maroko ja Tuneesia turism on suhteliselt noored. Prantslased tulid sisse alles 19. saj. lõpus ja suurem seiklemine sai alguse äkki kunagi enne I maailmasõda. Seega on elu jätkuvalt rahulikum.
Kunagi on plaanis Egiptusesse ka jõuda. Tahaks tutvuda põhjalikumalt Kairo islami arhitektuuriga ja käia Aleksandrias. Mõlemas linnas peaks olema omajagu kaasaegset keskklassi jms haritumat elu ka osades linnaosades oma kultuurieluga jms. Vana-Egiptus on ka väga põnev, aga sellega põhjalikult tutvumine eeldab tõesti liiga palju tüütute inimeste ignoreerimist.
Olen 2 korda käinud Egiptuses. Nojah, Sharmis. Õnneks juba enne esimest korda andis üks tore inimene mulle hea soovituse, kuidas nende pealetükkivate müügi- ja muu meestega käituda ja hakkama saada. Nipp on iseenesest lihtne. Läheneb sulle kohalik pealetükkiva, justkui sõbraliku kontaktiotsimise eesmärgil, laseb oma helloud, friend, lendu. Kui seisad paigal, seisa edasi, kui liigud, ära aeglusta oma liikumist, kiirendada ka ei tasu. Tee täiesti tühm nägu ette, vaata kuhugi tühja pilguga ja monotoonse, ilma emotsioonideta häälega räägi talle eesti keeles, et kallis tropp, tegelikult ei taha ma su träni ega muud kama ega mingeid teeneid ja ma ei raatsi su peale kulutada isegi 20 eurosenti. Ja meelsamini kuulaks ma vaikust, kasvõi minule kõige ebameeldivamat muusikapala, mitte mingil juhul sinu häirivat plära. Reeglina sellest piisab, et asjapulk eemalduks, sest on ta koolis käinud või mitte, niipalju saab aru küll, et tegu pole adekvaatse inimesega. Eesti mõistes ta teid täpsemalt lahterdada ei oska, sest Paldiski maanteest pole ta ju midagi kuulnud. Muidugi, kui sellest jutust ei piisa, võite ilmetult deklameerida Lutsu Kevade esimest peatükki, see kõigil peas. Kui kogu peatükk peas ei ole, tee poolgi ära, selle aja peale on ta läinud.