Lugesin Ekspressist, kuidas Riisalo on olnud suuteline ostma 7500 EUR eest piletid Doha/Riyadh ja 6500 EUR Söuli.
Kas keegi riigisektorist seletab mulle ära, kuidas see saab võimalik olla? Google Flightsist vaadates, isegi kui tänaseks või homseks äriklassi pilet Söuli osta, ei ole kuidagi võimalik üle 3600 EUR maksta, kuidas Riisalo omad said nii kallid olla?
Kui keegi väidab, et osteti "fully flexible" äriklassi pilet "igaks juhuks" - siis kas tõesti mitte keegi riigirahanduses ei ole mõelnud selle peale, et äkki ei pea "igaks juhuks" ülikalleid pileteid ostma, vaid võib osta kasvõi viimasel hetkel või paar nädalat enne reisi oma 2-4X odavamalt? Või juhtub maailma lõpp, kui sel päeval välja müüdud ja Riisalo peab päev varem lendama?
No punkte tuleb.
Finnair spend based nyyd, Luft ka
32K eur vaja LUMO jaoks kulutada ca.
HON circle võiks ka target olla
Vähemalt on keegi selliste hindade saavutamiseks veidi vaeva näinud, sest päris niisama sellised hinnad ette ei hüppa :)
Reisibürood tahavad ka elada, riik hea lüpsilehm, eriti kui priiskavad ministrid eesotsas :D
On need hinnad inimese kohta? Vb sai kaks-kolm ametnikku selle raha eest lennutatud?
Olen ka riigiametnik ja pean tihti lendama koosolekutele erinevates töögruppides, konverentsidele esinema, jne. Jah, paljud koosolekud toimuvad ka Teams-is, Zoom-is, jne, mis said popiks kovidi ajal, kuid tihti need ei tööta sama hästi kui füüsilised kokkusaamised, sest paljud jutud räägitakse nn kohvipauside ajal, silmast silma. Ja virtuaalsetel koosolekutel on alati kellelgi mingi iti-jama. Sagedasti ei reisi Eesti riigiametnik mitte Eesti maksumaksja kulul (ka riigiametnik on maksumaksja), vaid reis hüvitatakse kas täiesti või osaliselt vastuvõtja poolt. Näiteks Euroopa Komisjoni erinevad kokkusaamiste lennupiletid maksab kinni Brüssel, kuid range klausliga, et turistiklassi omad. Viimase klausli puhul saab teha erandeid, kui turistiklassi pileteid lihtsalt ei ole, kuna toimub ad hoc koosolek väikese etteteatamisega. Kui vaja minna lähetusse, siis võtab ametnik (sõltub ministeeriumist) reisipakkumise kahelt-kolmelt reisibüroolt ja valib välja parima. Ja selleks ei ole alati hind, võib olla ka lennugraafiku sobivus, vm põhjendus. Need hinnakäärid ei saa olla siiski suured. Võib võtta ka lennupiletid ühest ja majutuse teisest reisibüroost. Riisalo trilli-tralli ei oska siiski kommenteerida, ei hakka lahmima:)
Igasugused tehnilised lahendused ei asenda kuidagi vahetut suhtlust. Kes tahab, võib kahelda.
Tihti peavad suusõnaliselt sõlmitud lubadused rohkem, kui mingi juristi koostatud leping. Kogemus olemas.
Kõige ebanormaalsem selles on Eesti200, kes tuli looma "uut", väsinud vanadest poliitikutest, nende mõttemaailmast, toome ajusid. Mis juhtus, mujalt põlatud poliitkud, sulid ja muud sellised leidsid teed erakonda ja nii see Eesti200 mis pidavat professoreid ja teadlaseid koondama läbi kukkus.
Õiged härrad ikkagi mingite pööblitega samas klassis ei lenda (pärast keegi äkki näeb) ja kindlasti on mugavam magada äriklassis aga enne seda mõni kvaliteetne jook võtta. Mul oli ka E200 parem ootus aga lõpuks tuleb igapäevaselt sama tik-tok "kohe tuleme uue plaaniga".
Kuid äkki hakkavad need lennufirmad kõik varsti Eestisse lendama, ta vaid testis?
Eespool mainiti ,et võibolla pisiriigid nagu Küpros ja Malta peavad valima. Tallinna lennujaam on pommiauk Malta kõrval. Lennujaam küll väike aga paari tunniga liigub sama palju lende kui Tallinnas päevaga. Kas nüüd ministrihärra ise piletid ostab aga eks ta peab nende ostjate käest selgitust küsima miks nii kallid piletid.
Palju te teate selliseid erasektori firmasid, kus paar aastat on korralik kahjum ja kassa nö metsikus miinuses ning selle omanik läheks ja teeks veel esimeses klassis mõned tiirud? See vist võimalik ainult avalikus sektoris.
PS. Töötan just erasektoris, mitte väga väikses firmas, ja tulemuste langedes tõmmati just kõigele muule ka reisimiste kulutused alla.
Huvitaval kombel sattusin viimase kahe nädala jooksul lennates mõlemal korral samadele lendudele välisministriga ning tema oli nii LH kui BT lendudel kardinast tagapool.
Saksas on suurematel ettevõtetel ka reeglid töötajatele kes firmat esindavad. Kui on üle 7h lennud, siis äriklassis ning kui alla selle siis economys. Täitsa mõistlik lähenemine ja ka riigi esindajatel on õigus olla pikkadel lendudel äriklassis, et maandumisel kohtumistele puhanud näoga minna.
Aga need lennupiletite hinnad, mis siin on välja toodud on ikka overpriced
Tegelikult on ju pikamaa lendudel ka turistiklassis nö erinevad alaklasse kus parematel jalaruumi jms. rohkem. Olen isegi üle ookeani lennanud turistiklassi nö kõige tagumises (odavamas) otsas mida oli ainult 4-5 rida, edasi tuli juba pisut enama jalaruumiga turistiklass, sealt edasi veel parem jne. Ja hinnavahe oli kui õigesti mäletan edasi-tagasi mitte rohkem kui paarsada eurot, pigem vähem. Ja minu mälu järgi polnud parimal turistiklassi osal ja äriklassil tegelikult istumise mugavuse mõttes enam väga suurt vahet. St. vahe oli küll, aga mitte enam eriti suur.
Ja kommentaariks sellele, et selline asi võimalik vaid avalikus sektoris - ka näit meie peaministrid on lennanud peaasjalikult turistiklassis, rääkimata tavalistest töötajatest-ametnikest. Nii et praeguse ühe konkreetse kaasuse põhjal ei tasu kaugeleulatuvaid järeldusi teha.
Ilmselt sa räägid premium economy'st, mis on eraldi teenusklass (pole saadaval kõikides lennukites). Istmed on küll suuremad ja mugavamad, kui turistiklassis, aga siiski mitte lie flat, nagu äriklassis.
Kõrgemate poliitikute turistiklassis lendamine tundub mulle rohkem populistliku trikina, et end rahvamehena näidata. Äriklass on igati õigustatud, iseasi muidugi, kas sellise hinna eest.
Võimalik stsenaarium on selline, et ministeeriumist kontakteeruti reisibürooga, öeldi et ministril on vaja lennata Saudisse läbi Doha, aga üle 8500 me maksta ei saa. Reisibüroo siis pingutas nagu jaksas ja leidiski 8500 maksvad piletid.
Pole küll päris samasse auku, aga kunagi viisin oma avarii teinud auto margiesindusse, et remondile hinnapakkumist saada. Esimene küsimus oli, kas maksan ise või maksab kindlustus, olevat hinnakujunduse oluline osa.
Ma arvan, et peaministri ja presidendi puhul on äriklass pigem õige. Ministri puhul vaataks juba pigem hinna järgi. Mõistliku hinna puhul on äriklass täitsa arusaadav. Ehk siis mingid asjad on justkui normaalsed ja väljakujunenud. Ja alati pole mõtet midagi drastiliselt teismoodi teha. Mida te arvaksite, kui presidendile ostetakse Volkswagen Golf? Tunduks ju veider.
Aga jah, need artiklis toodud hinnad on ikka paras kirves küll. Siiani pole selgust, kas hind oli siis ühe mehe eest või oli veel keegi. Igasuguseid skeeme ja kokkuleppeid saaks rikutuse tasemest sõltuvalt nüüd siia juurde mõelda. Keegi eespool juba mainis miile/punkte.