Istanbul-Hanoi lennul kaks eesti kutti peale meie, üritades ise võimalikult märkamatuks jääda... Vahetult maandumisel Hanois - "Hei poisid, kuhu lähete?", vägisi läbi tõredalt poolkinnise suu tulev vastus: "Vietnami!"

Eks inimesed, sh. eestlased, on ju kõik erinevad, kohati vägagi. Nii siin Eestis kui ka välismaal.

Meeldejäävamad kogemused olnud pigem sellega kui pärast pikki eemalolekuid Eestis tagasi olnud ja harjumuspäraselt poes või mõnes muus teenindusasutuses naeratad ning tänad ja vastuseks tuleb selline tuim "kalapilk"...Või kasvõi jõulude ajal mõnes pisisituatsioonides häid pühi soovimine ning vastusena tuleb igasuguse reaktsiooni puudumine...Aga olnud muidugi ka täiesti teistsuguseid kogemusi. Sest inimesed ikkagi erinevad.

Aga seda peab küll ütlema, et kui näiteks Lõuna-Euroopas elades mõnes kohvikus, väikepoes vms. sagedamini käima hakkad, siis võetakse seal kuidagi kiiremini nö "omaks" , tervitatakse juba kaugelt ning varasema kogemuse põhjal hakatakse juba sisenedes asju pakkuma. Ja vahel käib ka nn väike small talk asja juurde. Väike asi, aga kuidagi tore ikkagi!

Keenia safaril: Meie camparis oli õhtusöögil 4 eestlast. Naised põrnitsesid meid nii vihaste pilkudega, et imelik hakkas. Ütlesin just kaaslastele, et need ilmselt eestlased ja pärast selgus, et olidki.

On kuidagi nii juhtunud, et polegi eestlasi reisidel eriti kohanud. Aga kui olen, siis nendega juttu teinud ja enamasti on kõik sõbralikud olnud. Nizzas mäe otsas pargis eesti naistel palusime endast pilti teha, natuke vestlesime ka teemal kust parasjagu tulevad, kuhu teel on ja kuhu soovitavad meil minna

Kreetal murdsin jalaluu ja haigla EMO-s kohtasin eestlast sama hädaga, siis sai paar lauset vahetatud

Korful Pantokraatori mäe otsas nägime Eesti numbrimärgiga autot ja siis sai küll uuritud, kas nad tõesti tulid Eestist autoga Korfule

Pariisis ja Monacos on juhtunud, et teregi vastu pole öeldud, aga üldiselt ei saa kurta :D

Eesti keelega seoses: Finnairi lennul Helsingi-Milano oli stjuuardiks keegi sakslane (Thomas?), kes rääkis väga ilusat eesti keelt. Oli seda Helsingi ülikoolis õppinud :O

Wizzairi lennul Riia-Eilat sihtkohta saabudes tänas kapten sulaselges eesti keeles Wizzairiga lendamise eest ja soovis"head siiajäämist!". Kapteni nimi oli Märt Soplepmann

Ei ole seotud eestlastega, aga Eestiga - mina esimest korda elus USA pinnal maandunud, Washington DC lennujaamas istub dokumendikontrollis suur tugev tumedanahaline mehemürakas klaasi taga, lappab mu passi ja küsib: Estonia?

mina: correct

tema: Tallinn or Tartu?

minul silmad suured: How do you know Estonian cities?

tema: how I don´t know when I was in Tapa US Army

Kiitis muidugi eestlasi ja soovis head teed :)

Üldiselt lahedad kogemused.Aastaid tagasi sai Taisse läbi Moskva lennatud.Kõrval pinkidel istus ka eesti seltskond.Kui tuli riiki sisenemise ankeeti täita,siis küsisime nõu suisa eesti keeles.Tais Phuketil käisime eesti seltskonnaga matkal.Üks neiu rääkis halvasti.Arvasin,et mingi kõnedefekt.Hiljem sai aru,et tal juures soome aktsent.Elasid püsivalt Soomes.

Tuttaval oli selline juhus- läksid kahekesi koos teise eesti mehega ühe kauge ning eksootilise riigi lennujaamas lennukile ja äriklassi vahekäigus avasid keegi jõukalt riietatud mees ja naine šampusepudelit. Liikumine oli takistatud ja üks eestlastest porises eesti keeles: "Krdi rikkurid, võiksite eest ära tõmmata." Naine pööras selle peale ringi ja kilkas laialt naeratades: "Issand, kallid kaasmaalased,

ja kodust nii kaugel!" Nagu tuttav nentis, siis jämeda kuldketiga meespool oli samuti kahtlaselt naernud- ilmselt sai temagi eesti keeles öeldud porinast aru.

Gambias jalutasin hommikul basseini äärde - kodust keelt oli kaugele kuulda. Üks seltskond jalgrattureid vms matkajaid rääkis teiste kodumaalastega. Hõikasin kõlavalt üle basseini "Tere varahommikust". Kõik mitte-eestlased pöörasid pead, nemad jätkasid vestlust. Ei hakanud vahele segama ja istusin omapead edasi. Ühel hommikul hõikasin paarikesele veel tere, aga vaidlus munapudru üle vist summutas selle. Peale seda oli minu panus otsas, kuna olin üksi, siis ei rääkinud ma kellegagi rohkem Eesti keelt ja nad ei saanudki ilmselt teada, et ma eestlane olen. Tahtmatult kuulsin mina aga päevast päeva nende jutustusi basseini ääres ja hommikusöögilauas.
Ilmselgelt olen ma kohati imelik.

Mulle tegelikult mõnikord isegi meeldib natuke provotseerida. Eriti kuskil vähe eksootilisemas kohas kus arvatakse, et nagunii keegi seal räägitust aru ei saa. Kui neid seal jutu vahele kõnetada, on võpatus või ehmumine garanteeritud. Mõned on lausa eemale hüpanud.

Olin sõbrannaga aastaid tagasi Hispaanias ja kommenteerisin meie ees jalutavaid, et kes küll oma lapsele sellise kleidi selga paneb. Väga piinlik oli. Edaspidi olen alati arvestanud, et igaüks võib kaasmaalane olla.

Meenus veel Londonis bussis kord, kus eestlasest naisterahvas kellegigagi jutustas inglise keeles, et tema pole veel ühtegi eestlast siin kohanud. Läksin ja ütlesin, et näete siin ma olen. Ehmatas ikka korralikult.

Olin Londoni bussijaama wc kabiinis, kui kuulsin ühte naist ja last eesti keeles rääkimas ja käsi pesemas. Hõikasin otse kabiinist, oh kui tore on eesti keelt vahepeal kuulda :D Mille peale me kõik naerma hakkasime. Üldiselt on positiivsed kogemused olnud nii Euroopas, kui ka kaugemal.

Indias Jaipuris lonkisin õhtul mingi pool tundi eesti perekonnal sabas, suund oli sama. Ja möla oli ikka taevani. Ringi vahtides nad õnneks ei kahtlustanud, et mingi gringo neil sabas võib kaasmaalane olla.

Hurgadas on üks kohalik neeger kes ōpib turistidelt eesti keelt. Olen näinud ta ōppevihikut. Pōhiliselt roppused. Kuuldrs et eestist kuuled sulaselget sōimu puhtas eesti keeles.

Just oli Sansibaril kokkupuude samas pisikeses hotellis nii eestlaste kui ka Eestimaa venelastega. Normaalsed inimesed olid kõik.

Õnneks pole kunagi vastupidiseid ebaviisakaid kokkupuuteid olnud.

meie pere on ka suur suhtleja ja tavaliselt on ikka head kogemused teiste eestlastega aga siis mind ikka hämmastab kui isegi tere vastu ei öelda mõned aastad tagasi Phiphil vaadati meid väga kurjalt kui tere ütlesime eestlastest perele. Lõbus lugu oli hoopis Rootsis kus ma pikemalt elasin ja aias sõbrannaga kõva häälega igasugu lollusi rääkisime ja viskasime muidugi nalja ka, et pärast tuleb välja et naaber saab aru meie jutust ja no õhtul siis see naisterahvas tuli ukse taha ja kutsus meid endale külla- väliseestlane oli.

Kõige meeldivam oli ca 15 aastat tagasi kohtumine eestlastest koosneva grupiga Hradec Kraloves (Tšehhis). Eestlasi oli tollel päeval seal palju,enam ei mäleta detaile, aga meie riik andis seal kontserdi. Hiljem on lühikesi kohtumisi siin - seal olnud, kuid lätlaste - leedukatega on nii mõneski parklas mõtteid - kogemusi vahetatud, ning isegi ühtekuuluvust tundnud!