Mul jääb väga palju pildistamata ja täiesti teadlikult... kuna mulle tunduvad emotsioonis ja see tunne et tahan siin ja praegu päriselt kohal olla, tunda ja tajuda olulisemad kui need klõpsud meenutuseks. Parem haaran selle tunde ja emotsiooni endasse, ning meenutan hiljem, kui et lasen sellel hetkel kaduda, keskendudes pildistamisele. Kõike ei saa üles pildistada niikuinii.

Aga kui piltide jagamiseks läks, siis üks mõne aasta eest tehtud õnnestunud hetk mu meelest Filipiinidel:

Jaa. 

Minul tekkis millalgi tõrge eksootiliste maade kohalike inimeste pildistamise vastu.
Mis nad on, mingid muuseumi-elukad või? 

Nüüd ma rohkem matkan kui reisin. Siis on teistpidi häda. Peaks pildistama siis, kui on raske hetk või keeruline päev. Järsk tõus, halb ilm, mingi jama. Ilusa ilma pilte ei taha pärast keegi vaadata. Aga "näita seda kohta, tuul su seljakoti ära viis" ei pildistanud ega filminud keegi, sest siis oli vaja ju kotile järele tormata või ise tuule käes püsti jääda...

(Tuul viis seljakoti ära täpselt nädal tagasi, nii et värske lugu, täissuuruses seljakott pani mäge mööda minema.)

Kommunismi ajal välismaal olles tundus, et peab pildistama kõike, mida näed. Tänavaid, kirikuid, baare, losse, inimesi, ronge, vaateaknaid. 1985. aastal tudengina praktikal olles GDR-is sai just nii tehtud. Aga meie oma seltskonnast  pole ühtegi fotot! Sest tunne oli, et sõbrad jäävad ikka alles, aga välismaa on peagi kauge ja kättesaamatu.

Pildistamisega on tänapäeval lihtne üle pingutada -- reisi lõpus on enamasti mälukaardil paartuhat pilti ... enamuses mitte millestki...

Üks "hetk-peatu" klõps, mille tegemist ma ei mäleta ja mille alles tükk aega hiljem pilte üle vaadates avastasin -- Mostar, 2008

Igaljuhul soovitan pildistada ja filmida, kuid jah mitte üle. Kui loodate lihtsalt mälule, siis kõik tuhmum, kuid aastate pärast viivad just pildid ja liikuvad pildid Teid sinna tagasi. Lisaks tuleb muidugi kasuks kui protsessi nauditakse...

Kiidan teemaalgatajat, mis viib mõtted mujale ja toob positiivsust praegusesse nukrasse olukorda !!!
Meie pere pildistab ka liiga palju. Aga me siiski meenutame ja vaatame neid ka tagantjärele. On olnud küll reisi kestel situatsioone-perioode, kus jättes kaamera autosse või majutusse, oleks võinud ju "keegigi" selle kaasa võtta, kuna hiljem vaadates "on tükk puudu". Kindlalt on nagu Murphi seadus, kus ka nutifonid annavad otsad jne. Mõnikord ollakse ka nii väsinud või ka tülpinud (ikka tuleb ette), et sellepärast jääb tegemata.
Pildistamise objektid on kaldu rohkem looduse ja pere poole kui majad ja arhitektuur. 
Mõnikord mõtlen küll, et milleks neid pilte... ? Pane otsingumootorisse vastav koht ja tuleb ju igasuguses "poosis" ja vaatenurgas väga kenasid ülesvõtteid. Ja siis vastukaaluks: oma on ikkagi oma ja ka selle konkreetse situatsiooniga on midagi meeles.
Olen pannud tähele, et kui hiljem fotovalikuks läheb, siis korralikke fotosid , kus valgused ja teravused ning ka "kombinatsioon" on paigas, neid on 10-15%. Seega, meie pildistamismaaniat arvestades u kuni 2000 pilti 2-3 nädalase reisijooksul, millest u kuni 300 kokku saab, polegi ju väga halb. 200-300 on paras ühe albumi jaoks. Aga jäägu ikka igaühele oma nägemus ja lahendus.

Berliner, mina erinevalt sinust pidin lihtsalt vaatama, sest sõduril fotokat polnud. 1985 oli DDR meile nagu lääs. Käisin ringi ja silm lausa puhkas. Kahjuks pole mul neist aastatest ühtegi pilti. Küll aga on nüüd kollektsioonis sadu DDR aegseid postkaarte. Nostalgia. Sellistega sai ka üle kleebitud tollal poolkohustuslik meene- demblikohver. Kohver on mul  ilusti alles hoitud.  

 Ise pildistan ka piiramatult. Reisi jooksul tuleb pilte mitu tuhat. Enamus säilitamist ei vääri. Igal juhul parem kui neid kohti netist vahtida. Kõige paremad pildid reisist on albumis. Ikka oma 300 paari nädala peale. Need ei hävine. Arvutid ja kõvakettad pole nii turvaline säilitamiseks. Serveris on küll kõik duubeldatud aga 100% garantiid ei anna ka see. 

 Õnneks on tänased nutikad päris head ja suurt toru ei pea kogu aeg kaasas tassima. Kasutan suurt kaamerat vahepeal ka pikksilma eest.  Ja enam-vähem korra reisi jooksul on seis, et aku on tühi nii telefonil kui ka kaameral. Tead ja oled valvel aga ikka juhtub.

Ma pildistan, aga üha vähem. Pigem, nagu Edagi, katsun ise hetkes kohal olla ja nautida, mitte kadreerida ja filtreerida.

Ligi 10 aastat tagasi sai käidud Indias Hampi linnakeses.  Terve öö sõitu Goast mööda käänulisi mägiteid ööbussiga. Kohati tekkis hirm, et nüüd paneme kuristikust alla.

Kohale jõudes avastasime, et kaamera aku oli hotelli laadima jäänud. Sel ajal ei olnud telefonidel selliseid kaameraid nagu praegu. Kõik pildid jäid tegemata! On vaid pildid mälus ja kohapealt ostetud raamat.

Linn ise on imeilus ja huvitav, siiamaani on kahju, et nii juhtus. Peaks kunagi sinna uuesti trippima, kuigi sõit oli jube.

Machu Picchu linnas on kahju, et pildid lastest kes raudteel mängisid jalkat pildid/video jäi tegemata. Nendel oli filigraanse täpsusega kalkuleeritud millal oli viimane hetk rööbastelt turvaliselt lahkuda. Mällu on see pilt siiski jäänud. Analoogseid hetki on ka teistelt reisidelt.

Mina olen selline kes käib ringi ja näeb igal pool häid kompositsioone mida pildistada. Reeglina loodus, keskkond, arhitektuur, loomad ja linnud. Teisi inimesi üldjuhul ei pildista, sest see paneb tundma nagu rikuks nende privaatsust. 

Samas olen proovinud ka üha kergemalt reisida, jättes kaamera aina sagedamini hotelliseifi. Mis omakorda on üksjagu kripeldust tekitanud kaotatud kaadrite pärast. Või siis teinud pilte telefoniga ja pärast vaadanud ning mõelnud kui palju need oleks ilusamad olnud kui oleks ikka korraliku kaameraga teinud. 

Aeg-ajalt vaatan tehtud pilte ja siis tulevad meelde hetked mida enam isegi ei mäletanud. Pealegi oma tehtud pilt on sootuks teine kui internetist leitud pilt samast kohast. Oma tehtud pildiga käib kaasa emotsioon ja mälestus ning pilt on just selle nurga alt kuidas mina toona kõike nägin.

Mul on eriti kahju, et paljudel mägiteedel ei ole olnud võimalust pildistamiseks peatuda. Viimastel aastatel olen ühe mobiili kinnitanud esiklaasile, aga see ei ole see...

Hea teema! Kõige selle eeltoodu tõttu olengi juba aastaid 4/3 ja Micro 4/3 kaamerasüsteemide, eriti just Olympuse fänn. See kaamerate-objektiivide nii kerge kaal ja väikesed mõõtmed. Hetkel on mul reisidel kaasas Olympus OMD E-M10 MIII hübriidkaamera koos M.Zuiko 14-42 mm EZ 3,5-5,6 avaga zuumobjektiivi ja Panasonicu Lumix G 25 mm 1,7 avaga fixiga (objektiivididel siis vastavalt täiskaadri formaadile fookuskaugused 28-82 ja 50, digital converteriga isegi 56-164 ja 100 mm). Kogu komplekt siis 670 g. ja mahub vabalt suvalise suvise dressipluusi 2 taskusse. Vajadusel saan lisaks võtta veel mulle Olympuse peegelkaamera ajast jäänud 40-150 mm 4.0-5,6 avaga teleobjektiivi, kaal koos adapteriga 280 g (täiskaader fookuskaugused siis vastavalt 80-300 ja 160-600) ja see siis dressika 3-ndasse taskusse. Nagu öeldakse- parim fotokas on see, mis sul parasjagu endaga kaasas, mobiili kaamera võib küll asja ära ajada, aga kui sul on selle asemel kaasas hoopis nii kerge ja kompaktne vahetatavate objektiividega süsteem, siis see on kordades veel parem, eriti just õhtuti, vähese valgusega.

Fotograafia ja reisimine on mu suurimad kired lapsest peale. Olen kahetsenud neid paari korda, kui suure kaamera maha jâtsin. Ka kõige raskemal matkal vm kaob väsimus pildistamise protsessi nautides. Peale reisi paar kuud mõnuga pilte kobides saan edukalt reisipalavikku maha suruda. Mälu ei ole mul tugev ja aeg ajalt pilte läbi vaadates elan reisi uuesti läbi.

@apeks Sinu pilte vaadates tekib alati küsimus, kuidas küll mina nii ei oska. Aitäh jagamast!

Aga ma Aasias elades/liikudes panin tähele selget korrelatsiooni - kui pildimasinat pole, siis hakkab midagi juhtuma. On olnud hetki.

Vahel on küll pagana kahju olnud. Näiteks hotelli unustatud mälukaarti taga igatsedes. Mu jaoks igasugune fotograafiaga tegelemine just võimendab neid kohalolemisi ja emotsioone. Isegi aastaid hiljem pilte sirvides saab ilusa hetke jäädvustamisest positiivse energialaksu. Mälu peale väga ei loodaks, kui juba mõned aastad mõnekümnes riigis rännatud. 

Ja idüllilised ilusa ilma pildid täitsa aitavad üleüldist hallust kirkamaks muuta, mu meelest.

 "Aardejaht" Kariibi mere korallisaarel. Ehk õllepudelite järele sukeldumise missioon Caye Caulkeril, Belizes.

editar gif iphone

Kõige rohkem on kahju sellest, et 2008, kui esimesed eksootilised reisid sai tehtud, siis videode ja fotode kvaliteet, mis seebikarbist tulid, olid ikka üsna pahad. Hea oleks nendest trippidest Full HD videosid tagant järele vaadata, aga no mis sa teed.

Kuskil 15 aastat tagasi jäime ühes Lõuna-Aafrika rahvuspargis öösel lahtise džiibiga kuivanud jõesängi põhjapidi kinni. Istusin tagaistmel ning mingil hetkel tundsin, et džiibi kõrval, nii paari meetri kaugusel, mind keegi jõllitab. Keerasin oma digiseebika pimedusse ja vajutasin nupule. Käis välk ja pärast mida miskit suurt kargas eemale jõeäärsesse võssa. Pärast fotokast pilte sirvides avastasin, et olin jäädvustanud ühe suure isalõvi lauba koos laka ja kõrvadega ning ühe silma kulmukaarega. Oli teine olnud õige lähedal.

Mul oli Krügeris sarnane situatsioon. Safariauto läks katki, mingil hetkel saadi liikuma, aga tagasi laagrisse jõudsime pimeduses (peale öösafarite on liikumine siis keelatud). 

Väravad olid juba lahti tehtud ja olime valmis sisse sõitma, kui autotulede valguses jalutas vahetult auto eest kohe lahtiste väravate juurest läbi jahile suunduv lõvipraid. See oli vapustavalt ilus ja samas päris ohtlik - oleks nad väravast laagri suunas astunud...

Pildi tegemine oli sel hetkel muidugi üsna viimane mõte.

Vahel juhtus reisul nii, et autoaknast nägime midagi põnevat, aga pildistada ei jõudnud, tagasi pöörata ei viitsinud ja pärast kahetsesime. Nüüd, kui asi seda väärt, on viimastel aastatel on neid tagasipööramisi üha sagedasemaks läinud ja ei kahetse.