Eks igal inimesel on omad kiiksud ja reisikaaslasega tuleb proovida kohanduda. Küll aga jääb mõni reis eluks ajaks meelde ja seda just kummalise reisikaaslase tõttu. Kunagi aastakümneid tagasi läksime reisile sõbrannaga. No nii väga lähedased sõbrannad me ei olnud ja nii hästi ma teda ei tundnud. Sihtkoht Gran Canaria Soome kaudu. Meie mõistes oli seal sel ajal ikka väga kallis. Niisiis juba teisel reisi päeval ostis sõbranna nahktagi, mis võttis praktiliselt kogu tema reisi eelarve. Ilus tagi oli tõesti, aga selletõttu ei saanud me üldse kuskil käia enam. Kõik õhtud istusime hotelli rõdul ja lürpisime odavat poeveini, sest välja tema ei saanud minna. Laenasin talle siis oma raha, et midagigi saaks teha, aga üleüldiselt rikkus see reisi ikka päris ära, sest ega minulgi midagi ülemäära kaasas ei olnud. Oli ka hea õppetund, reisile tasub minna inimesega/inimestega, keda ikka läbi ja lõhki tunned.

Olen ise ka pigem omapäi uitaja, suured grupiga kaasalohisemine pole kunagi esimeseks eelistuseks olnud. Omal ajal korraldasid ettevõtted oma töötajatele aeg-ajalt erinevaid väljasõite ja ekskursioone, sealt on kogemus, et reisil kipub inimene muutuma. See, kes igapäevaelus (kolleeg, pereliige, sõber) võib igati tore kaaslane olla, keerab end reisil 180° häirivalt tüütuks putukaks. Ja teine, keda tavaelus nagu tähelegi ei pannud, osutub igavesti toredaks reisikaaslaseks.

Kuigi ma olen rohkem soolorändaja, olen juba aastakümneid ka erinevaid matku oma sõpruskonnale korraldanud. Nende aastate jooksul on meil välja kujunenud oma kamp, kellega koos me seda teeme ja kui juhtub mõni liige seltskonnas vahetuma, on kohe näha, kas tema sobitub meie kampa või ühekordseks katseks see jääbki.

Reis ja matk on minu jaoks lõõgastavaks puhkuseks, minna reisile pingeid koguma pole vähimatki mõtet. Tõeline puhkusereis algab seltskonna valimisest, aga nagu ma varem ütlesin, tõde selgub alles reisil, seega esimene "vasikas" (seltskonna komplekteerimine) võib vabalt ka aia taha minna. Seevastu juba läbiproovitud rahvaga enam naljalt alt ei lähe.

Täiendan veel pisut, inimene, kellega koos ma heameelega pittu lähen või inimene, kelle hoolde end metsikus looduses usaldan, ei pruugi samas isikus olla, enamasti polegi. Vaevalt ma isegi sest muutumise patust prii olen, iga inimene käitub eri olukordades omamoodi ja hinnata saab tema käitumist üksnes konkreetses situatsioonis. Nii saaks sõpruskonda lahterdada heaks joomakaaslaseks, heaks peresõbraks, heaks matkakaaslaseks jne. Peaks olema ikka päris harukordne juhtum, kui 2 (või isegi enam) isikut igas olukorras täpselt ühel viisil klapiks.

Kunagi iidsel ajal ostis toonane elukaaslane meile viimase hetke megaodava bussireisi Prahasse. Megaodavuse põhjus sai selgeks bussi astudes, tegemist oli kahe klassi koolilõpu reisiga. Kuigi noored olid suht lärmakad, polnud nad eriliseks probleemiks, küll aga paar teist täiskasvanut, kes samuti odavuse lõksu langesid.

Prahas kohal (ühe soojaga, Poolas peatust polnud), seadsime end hotellis sisse ja jalutasime ringi. Hotellis tagasi koputas kõrvaltoa asukas meie uksele.

"Jou kuule, ma nägin, et tulid väljast. Käisid poes vä? Viina ostsid? Ma ostsin ise ka, aga juba on otsas, ei viitsi rohkem minna". 

Ja see andis tooni ülejäänud reisile. Ühtlasi oli ka see viimane kord mul organiseeritud grupireisil käia. Tänapäeval rändan enamasti üksi, va üks väga ammune sõber, kellega vähemalt korra aastas üritame koos reisida.

Enda kogemusest, sõber kes otsustas puhkuse reisil end igapäev korralikult purju juua. Lõppes asi sellega, et jätsin ta omapead ja liikusin edasi.
Sõprade käest paar kogemust kuulda, eriti "pruutidega", kes mingil erilisel põhjusel otsustavad oma tõelist halba iseloomu näidata. Kes ei taha hotellist välja minna, kes ei ole rahul liiga pika päevase aktiivsusega. Tagasi tulevad on tüli majas ja lõppenud see ilus kooselu.

Koolilõpureisile olen ka ise lisaks sattunud. Siis oli põhiline teema rahavahetus. Kapa-kohila noored läksid kõik Tsehhi eesti kroonidega ja imet nende eest ei saanud midagi. Mäletan siiani kuidas Karlovy Varys läks kogu aeg sellele, et nad iga rahavahetuspunkti juures pidid selgeks tegema kas EEKe vahetatakse. Lisamärkusena, et mulle jääb arusaamatuks vanemate ja õpetajate juhtnöörid ja info mis anti. EEK ei ole EUR isegi mitte RUB Tsehhis.

Teine meenub sõbrannaga kunagi Pariisis kui tema eesmärk oli "kõik" muuseumid läbi joosta. Mina oleks vaadanud mõnda ja põhjalikumalt ning nautinud ka Pariisi ennast, joonud vahe peal klaasi veini kusagil kohvikus, käinud parkides jms. Mitte tormanud kella järgi nagu napakas. Enam selle inimesega kuhugi ei läheks.

Puukreisikaaslane - selline, kes eeldab, et keegi teine peab tema meelelahutuse ja kõik kinni maksma ja "küll hiljem maksab tagasi". Sattusis kord sellised reisikaaslased, kellel ühel polnud ja teisel varastati kohe reisi alguses rahakott ja üldse oli ta vist elus esimest korda reisil, sest seljakotireisil oli ta ratastega kohvriga. Igaljuhul ei olnud meeldiv reis, korja tšekke ja pea arvestust ja kaaslasel, kelle taskust see tsirkus käis, oli ka suht ebamugav. 

Vinguviiul/diivad - kord suurema pundiga reisil olles ei suutnud inimesed isegi seda otsustada, kus õhtul süüa. 

Inimesed, kellel on erinev arusaam, kuidas mõnusalt aega veeta. Et kui üks seltskond tahaks chillida ja teha kuskil tänaval väike õlu ja teine seltskond pigem sööks toas poest kaasa ostetud sööki, kaalub igat hinda jne. 

Pärast paari sellist mitte nii meeldivat kogemust olen enda jaoks välistanud teatud tüüpi inimesed, kellega koos kuhugi minna. Pigem jätan minemata või lähen üksi. Üksi on ka väga mõnus. Õnneks on mul 1 selline sõbranna, kellega koos on kerge reisida. Ei ela seljas ega vaja käest hoidmist. Täiesti normaalne, et kui üks ei viitsi mõni päev midagi teha, käib teine ise kolamas, kell ja kalender ei ole kivist ja puhkus on nautimiseks.

Minu jaoks on kõige kehvem reisikaaslane, kellega ei ole võimalik ootustest rääkida (kehv kommunikatsioon).

Olen sattunud reisidele erinevate inimestega ja nii mõnelgi korral on osutunud lihtsamaks kaaslaseks võõram inimene, sest ta on oma ootustest ja soovidest rääkimisel avatum. Kui reisikaaslane eeldab, et ma teen eeltöö ja korraldan tegevusi, sest olen kogenum, suudab selle ilusti välja öelda ning teeb plaanitud tegevused, mis talle sobivad kaasa, siis võib tegemist olla väga vahva kaaslasega. Oma ootustest tuleb kaaslasele rääkida.

Kaks reisikaaslase-näidet (+ hea, - halb)

+ kaaslased, kellega sai igal hommikul läbi rääkida, kas ja millised ootused on ühistele tegevustele - väga superseltskond, sest kõik ütlesid välja, mida ootavad ja kas soovivad koos midagi teha või pigem veidi omaette olla. Osa seltskonnast oli väga kogenud, osa vähekogenud. Tänu avatud kommunikatsioonile said kõik soovid täidetud ja omavaheline õhkkond oli mõnus, õppisime üksteiselt ja tegime erinevaid asju (nt üks päev sisaldas 2h shoppinguaega, matka, õhtune õlle-veinituur, linnaga tutvumine). Oskasime arvestada üksteise reisieelarvetega ja väsimustasemega (kes tahtis, sai vabalt jääda majutuskohta magama).

- kaaslased, kes arvasid, et teeme nii nagu alati on tehtud ja teised loevad mõtteid. Selles seltskonnas tekkisid erimeelsused, sest osa seltskonnast arvas, et teine osa loeb mõtteid või on juba eos nendega väga sarnaste harjumustega. Täiesti suvalisel hetkel tuli üks kaaslastest lagedale küsimusega, et kas hakkame kohta X minema. Ülejäänud seltskond oli veidi üllatunud, kuid tegi algul tegevusi kaasa. Mingist hetkest alates pidas pool seltskonda omavahel nõu ja teisi ei kaasanud ja eeldas, et kõik saavad ühtmoodi aru, et nad lähevad eraldi mingeid tegevusi tegema (õlletuur). Kui teine pool seltskonnast tegi teada saades samaks ajaks oma plaanid, siis oli esimene pool pahane, et miks te meiega ei arutanud.

Kindel ei:

• Suuremad grupireisid, eriti bussis.
• Inimesed, kelle jaoks puhkus tähendab igapäevast suuremates kogustes alkoholi tarbimist.

Ülejäänu on väga palju ootuste läbirääkimine - võib nautida väga erinevaid reise, väga erinevate inimestega. Olen mitu korda teinud nn kombineeritud reise nt kõigepealt 3 päeva rattamatka üksi ja siis muusikafestival sõpradega peale või vastupidi.

Ära iial ütle ei.

Püüaksin edaspidi vältida isekaid reiskaaslasi, kes ei pea reisi algtingimustest kinni ja nõuavad kindlalt oma programmi.

Eriti ei taha enam reisida kröösustega, kes iga hetk loodavad, et just mina maksan iga pisiasja kinni.

Inimene, kelle oluline huvi on reisil alkohol (koos järelmitega), olen ka viimasel õhtusöögil ilusasti öelnud, et see oli meie viimane ühine reis koos.

Reeglina reisime abikaasaga kahekesi, põhjust pole raske aimata - sina ei sõltu kellestki ja keegi ei sõltu sinust. Meeldivaks elamuseks on olnud, kui meie reisisihtkohta tulevad külla tütred väimeestega, teeme mõned päevad kõigile meeldivaid tegevusi, pidutseme (ausõna, alkoholi liigtarbimist pole esinenud) ja siis lähevad lapsed oma teed, edasi seiklema. Meie naaseme oma rutiinse puhkuse juurde. Rutiinse seepärast, et puhkuselt naastes ei peaks puhkusest puhkama hakkama.

Kord Türgis puhates võtsime nädalase Kapadookia ringreisi, bussiga. Reisiseltskonnaks olid soomlased, enamus vanemad inimesed. Vihma hakkas sadama, bussi esiklaas läks kuigipalju uduseks, minu isiklikele vaatlusandmetele tuginedes julgen väita, et juhi vaateväljaga oli kõik korras. Aga bussis läks lahti. Soomes sellise esiklaasiga sõita ei tohikski, politsei teeks kohe trahvi, giidile ka. Antud bussi mingi tehniline eripära oli, et tagant mootori juurest tuli küte sisse lülitada ja alles seejärel kadus esiklaasilt kogu niiskus. Kaasnevalt läks bussis aina soojemaks ja soojemaks. Mille kuradi pärast me peame siin palavuses istuma? Giid üritas selgitada, et ma ju hoiatasin teid - ainult kaks võimalust: kas küte sees või küte väljas. Miks me siin ainult 10-ks minutiks peatume? Milleks see peatus on 30 minutit pikk? Vaevalt sealt reisiseltskonnast keegi teadis, kus Vändra asub, aga pretensioone tuli küll, nagu Vändrast saelaudu. Meid isiklikult kogu see kammaijaa ei häirinud, pigem ajas naerma. See-eest Türgi rahvusest giidil, temperamentsel meesterahval, kes rääkis ka soome keelt, olid närvid täitsa läbi. Kui ei pidanud giidi tööülesannetesse puutuvalt oma suud lahti tegema, suhtles ainult minu ja mu abikaasaga. Ekstreemset seisu iseloomustab, et kuigi mees oli moslem, kallas endale pitsi rakit ja kostitas meid ka, mis sellest, et ega meil närvid läbi ei olnud. Kokkuvõttes siiski tore reis, palju sai näha, tegelikult olid teenindus ja hotellid suurepärased. Kripeldama jäi, et ei käinud kuumaõhupalliga sõitmas.

Juhtumeid palju, aga peab lõpetama, postitus niigi pikk.

...ei reisiks kohalikuga, aafrikas  ;-)

   Üks paljudest lugudest selline:

Küsisin kord Lililt kas ta teab mõnda küla kus poleks moodsaid maju, vaid ainult need traditsioonilised savist seintega ja õlgkatustega. Seletan, et mul kirg  ürgse Aafrika järele; näha kuulata kuidas nad elavad, kuidas maailmast aru saavad, võibolla pilti teha. Ütles et teab. Sugulasedki tal seal. Arutasime asja põhjalikult, vaatasime kaarti ja leppisime siis kokku, et ta viib mind sinna, on mulle sel päeval giidiks ja tõlgiks. Hommikul (ta jääb tund aega hiljaks) kohtun temaga bussijaama lähistel ja näen teda tassivat hiigelraskeid suuri kilekotte. Milleks need, imestan? Ta polevat oma last kuu aega näinud–on onu juures maal, see jääb meile tee peale--on vastus. Bussis litsutakse meid kohalikke traditsioone järgides nagu sardiinid karpi ja sõit algabki. Miski poole tunni pärast buss peatub keset soid ja rabasid ning me kolime välja. …eeeehh??? Mida me siin teeme? Ma unustasin õiges kohas maha minna, me peame nüüd veidi tagasi astuma. Paarisaja meetri pärast on ta väsinud, võtan ta kompsud kõik enda kanda. Järgmise paarisaja meetri pärast on ta jälle väsinud…..puhkame ja läheme, puhkame jälle ja liigume jälle, edasi, st tagasi. Onu juures tuuakse laps, kes alguses rõõmustab ema nähes, aga kui pärast poolteist tundi kestnud tervitusi ja muid tähtsaid jutte üritame koos lapsega bussipeatusesse minna, hakkab see pirisema–on emast võõrdunud ja tahab pigem onulaste juures olla kui emaga. Pärast veel eiteakuipikka arutelu jõutakse lahenduseni, et las laps jääb sinna, ema tuleb õhtul tagasi ja jääb siis lapse juurde. Lähme seepeale kogu perekonnaga maanteele tagasi. Ootame. Ühtegi bussi ei tule. Selgub, et sel ajal bussid ei liigu, peab ootama veel paar tundi. Kell on juba sügavalt pärastlõuna. Mu kannatus kipub katkema. Avaldan arvamust, et pole meil mõtet sinna kaugele külla enam pürgida–me peame ju kohalejõudes kohe tagasisõidu peale mõtlema. Pärast järjekordset eiteakuipikka arutelu onude ja muude sugulaste seltsis olen nii tüdinenud (jah, ma olen ebaviisakas, silme eest kisub mustaks), et hakkan sõnalausumata ühte väikest teeharu pidi astuma: sealgi pidi küla olema. Lili tuleb mulle varsti järgi. Ma lähen enda arvates kõige aeglasema lonkimise käiguga mis suudan, aga olen siiski temast umbes kolm korda kiirem. Mister Toom, veitmii! Hõikab ta iga kord kui on paarsada meetrit maha jäänud. Jookseb oma naljakate x-jalgade vänderdades minuni–ja jääb jälle maha. Peale üliaeglase liikumisvõime on tal veel vältimatu vajadus ühtelugu peatuda sms’ide toksimiseks. Mister Toom, veitmiii!….. minuni jõudes  sikutab oma seeliku kõhupoole  tagant jälle õige koha peale,  sätib  oma rinnahoidjat, sest see on tal alati kas lõua all või kaenla all aga mitte seal kus peaks. Miks sa teda üldse kannad? Sest meie, aafriklased, tahame olla nagu teie, valged….ja jääb jälle maha... Viimaks jõuame külla. Selgub, et tal elab seal õde keda ta pole ammu näinud.  Minu osaks saab nüüd istuda majas aukohal ja nende valjut kohalik-keelset vadistamist kuulata(millest ma sõnagi aru ei saa). Lahkuda võin ma ainult selleks et neile kõrvalasuvast putkast kokakoolat osta. …. Lili pole üldse paha inimene, vastupidi, aegajalt ta ütleb, mister Toom, ma raiskan su aega, vabandust väga.  Aga unustab selle peagi sest oi-oi kui palju on ju rääkida! Sealjuures oskab ta jutu käigus kätega nii koomiliselt vehkida, et seda ei saa muigamata pealt vaadata. Veel on vaja õega teineteise käele plaksu lüüa ja lõputult naerda, naerda, naerda….

   Kui me hilisööl viimaks suurte sekelduste järgselt linna jõuame..... uhh, olen tõeliselt tüdinenud......ulatan talle enne lahkumist varem kokkulepitud rahasumma (mille eest küll, ta ei täitnud ju ühtegi oma lubadust!?).  Mister Toom! Ta vaatab mulle suurte üllatunud silmadega otsa--Jah, mis veel?--Aga see on ju nii väike raha!!!!

oh,  ühel bussireisil ammusel ajal oli meie "kuningannaks" vanatüdrukust egotsentriline vanem proua, kes polnud iial kuulnud teistega arvestamisest ega üldse nõus mingeid kompromisse tegema.

Alustuseks võttis ta endale kaks iste kohta, teise oma "sooblinahast" kasukale, sest see läheb muidu kortsu! Ei huvitanud teda see, et igal kohal on oma reisija. Iga hääl või teekonarus või mis iganes teda häiris, vajas sõda ja oma tahtmise täitmist. Giid oli tema arvates ainult talle kuuluv. Keegi muu ei tohtinud temaga suhelda, huvitavaid küsimusi küsida. Bussijuht pani muusika, hea muusika, no sellise mis peaks kõigile sobima. Proua käratas pange see vait, siis tõusis järsult püsti ja marssis ette ja keeras raadio kinni.  Kinni-lahti-kinni sõda. Inimesed nurisesid temaga ja surusid ta oma kohale. Lõbus seltskond keskel alustasid laulu, mis te teete esiotsa rahvas ... kõik tulid lauluga kaasa ja oli väga lõbus, aga tädi kriiskas  et tema tahab keskpäeval magada.  Põhimõtteliselt 24/7 oli tal iga asja peale tige kobin. KÕIK oli halb, teda on petetud, valetatud, ka linnad polnud sellised, mida tema arvas need olevat. Peatused on liig pikad või lühikesed. Ilm paha, väljasõit liig vara või hilja. Teised süüdi kui ta oma hotelli ei leidnud, seistes ise hotelli ees teiselpool teed. Ta ei tunnistanud oma eksimusi ja nõudis, kes hotelli sinna pani?!!! Lõpuks kedagi enam ei huvitanud mida ta  arvas, Koju sõites oli piiril järjekord pikk aga tädi pidi järgmine hommik tööl olema. Leedust - Eesti võtab sõit oma 8-10 h aega ja meie arvestusega me jõuaksime kohale temale "õigeks ajaks," aga tädi nii saamatu kui ta oli teatas et tema hakkab ise minema. Võttis oma kohvri ja lohistas seda üle piiripunkti. Kõik olid kobaras bussi eesotsas ja elevil mis saama hakkab. Piirikad said oma koosa ja tädi kamandati putkasse. Me ei tea mis seal juhtus, ju onud said aru, et tegu on haige inimesega ja lasid ta edasi. Kuidas tädi seiklus sellel 700km läks me ei tea aga oma seltskonnas jäi imelikult sündmustevaeseks. Naersime kiiks nimega "Juta" tegi omal moel reisielu huvitavaks. Kui me lõpuks piiri ületasime, siis olime ootusvalmid teda kuskil hääletamas leidmas. Oli juba öö ja pime ja nähtavus olematu. Hääletajaid teel ei olnud. Finaal oli äge, samal ajal kui me jõudsime oma sihtpunkti kodukoha bussijaama, vuras sinna ka üks rekka-auto ja välja libistas end sealt meie showman-Lady Juta. :) :) 

Aplaus ja meie " fan-koori " kisa saatel. Oli üks mälestusterohke reis nii heas kui halvas.

Käisin mehega igal aastal 1-2 x reisimas, ja kuna meil oli hea klapp, siis sujus kõik suuremate sekeldusteta. Talle meeldis väga palju jala käia, mis vahel kurnas päris ära, aga minu meelest on vingumise asemel mõistlik plusse näha, liikumine on ikkagi kasulik. Ja kuna mugavleda sai ka (mind vist enam telki ei meelita), oli kõik tasakaalus. Kahjuks läks meie idülliline kooselu siiski aia taha ja eriti halb seejuures ongi see, et pole enam head reisikaaslast. Kui mõni teine mees sõbrana reisile kutsub, on seal taga olnud ikka mingi muu mõte, mina ei taha mingit emotsionaalset pinget ja jama, aga sellist sõbrannat, kellega minna saaks, pole. Seepärast võtsin end kokku ja läksin üksi. Kohtusin kohapeal inimestega, oli seiklust ja palju organiseerimist, aga kõik sai korda ja oli äge. Samas tundsin ikkagi kaaslasest puudust, kellega arhitektuuri ja looduse ilu jagada. Ja vastutust. Kui varem oleksid olnud halvad reisikaaslased, oleks üksi reisimisel suuremad plussid. Üks kiuslikumat sorti vanem proua sai kingiks soojamaareisi, läksid kolme sõbrannaga. Mindi praktiliselt kohe tülli mingite pisiasjade pärast, kõik arvasid pärast, et teised olid süüdi, aga kompromisse ei leitudki. Imelik, et inimesed ei oska isegi nii häid asju nautida nagu tasuta saadud soojamaareis :)

Reisil tuleb inimese tegelik loomus alati väga hästi välja. OK, võibolla paaripäevasel veel mitte, kuid nädalaga juba kindlasti.

Kõige hullem asi, millega olen kunagi ammu-ammu kokku puutunud, oli pidev vingumine a la stiilis "rand on nii liivane ja meri on nii soolane ning nii soe et seal ei saa ju ujuda". Aga sellised on kõige parem jätta esimesel võimalusel omaette virisema.

Kindlasti peaks reisima koos inimesed, kes teineteist ja/või kokkulepitud reegleid arvestavad.

Igal asjal on enamasti oma aeg ja koht. Vastutustunne on oluline.

Mul on juhtunud nii, et tavaelus üsna laadnad sõbrad on reisidel täiesti vastumeelseteks persoonideks osutunud.

• Ringreisil ühes euroopa riigis oli meesterahva peamine eesmärk ja kinnisidee leida oma armukesele kindel suveniir, mida see oli soovinud. Kõik muu oli täiesti ebaoluline.
• Plaanitud reis meeldiva sõpruskonnaga nädalaks soojale maale osutus kohapealt leitud ida-euroopa näitsikuga romantikapaketiks. Sõbrad kaotasid tähtsuse.
• Aasias - lootusrikas sõprustuur päädis sellega, kui sõbra huvideks osutusid eelkõige öised baarid, palju alkoholi ja kohapealt leitud "rääbakad".
• Romantikareis egiptusefännist piigaga, kes kartis kalu, ilm oli liiga palav ja kohalikud nõmedad.

Loen ja muhelen, näib, et alkohol on vaenlane nr1 ja isegi naised võivad puhkuse rikkuda. Mulle on jällegi jäänud mulje, et mõnelgi korral on üksteise leidmine muutnud reisi kellegi jaoks unustamatuks.

Mina valin üldjuhul oma reisiseltskonna, aga ma ei oskagi tagantjärgi mõelda, mille põhjal. Ma ei ole kunagi käinud kellegi teise korraldatud reisil, ei sõbra ega ettevõtte poolt. Noh, vähemalt oma täiskasvanu ea.

Küll aga olen korraldanud või kokku pannud reise teistele. Sellisel juhul olen allunud ka nende tahtmistele ja soovidele ja võimalusel oma soove neid häirimata ellu viinud.

Mis on minu jaoks oluline, on reisikaaslaste iseseisvus. Kui meil tekivad erimeelsused, jagame tegevused ära. Sina tahad päevitada, mina ujuda - palun, sina päevita, mina ujun. Pärast vaatame edasi. Ma ei tuleks selle pealegi, et päevitaja võiks end solvatuna tunda. Või seda, et ma peaksin reisikaaslastega kogu reisi vältel 100% ajast koos veetma. Kui keegi kannu otsa komistaks, veenduks ma ehk tema turvalisuses, rohkem see mind ei häiriks. Vajadusel suudaksin ta järmisel hetkel külma õllega üles turgutada ja mõnele ajakriitilisele sündmusele (buss, lennuk, tegevus) vedada. Ei tunneks ma ka end nukralt, kui keegi mõne kaaslase leiaks ja mina enam kõige tähtsam poleks.

Ma olen korra elus saanud Hiiumaal märkuse, justkui ma oleksin solvunud. Seltskond sättis end poolest lõunast puhkemajja lebosse, mina sõitsin kuni loojanguni saare eri nurkasid läbi. Ei olnud ma solvunud, mulle lihtsalt meeldis see tegevus. Ma tahaks loota, et seltskond ei olnud ka minu peale pahane. Oli ju plaan Hiiumaad avastada, mina tahtsin seda rohkem, teised vähem.

Ehk, ma ei oskagi vastata, kellega ma ei läheks reisile. Ilmselt ma ei läheks reisile inimestega, kes ei taha minuga reisile minna. Ja nüüd hakkas mulle tunduma, et mina olengi inimene, kellega iial koos reisida ei taheta :)

Ja üks (aga ka kolm) külm õlle kohalikus baaris, alati!

Sarnaselt jaanusm kogemusele ei oska ma eriti negatiivseid näiteid tuua, kuna enamasti korraldan oma reisid ise ja endale sobivate kaaslastega ning kui miskit nihu läheb, siis tavaliselt on tegu mõne vääramatu jõu, olukorra sunni või - olgem ausad - ka enda plaanide untsuminekuga.

Küll aga oleb teistele reise korraldades leidnud reisisellide kategooria, kellega ma alati heameelega reisile lähen, isegi neid isiklikult vähe tundes - pensionil pedagoogid. Üle keskmise haridustasemega, vähenõudlikud, elu jooksul ise kümneid ekskursioone õrnas eas kaadrile korraldanud, laia silmaringiga, alati lõbusate juttudega koolielust, pensionäridena ka aega jagub. Olen neile 4-5 reisi teinud, vahemikus 5-10 päeva, eri seltskonnad, ent alati vähemalt minu jaoks positiivne elamus.

Sekundeerin täiesti Jaanusm seisukohtadele. Reisimist sai kunagi alustatud nö. backbackerina ja mingi hetk see muutus (kuni senimaani) flashbackeriks. Reisiseltskonnad on tavaliselt olnud sõpruskonnad minimaalselt 5+ inimest 2+ nädalat korraga koos.

Elu ei pea keeruliseks elama ehk olenemata suurest seltskonnast pole tegelikult mingeid probleeme olnud. Alati on enne reisi tehtud hea kodutöö e kõik teavad, mis ootab. Kohapeal, kui mõnele muuseum ei meeldi, siis pole probleem, kui ta samal ajal rannas on vms.

Samamoodi, kui kellelgi on pidutsemine pikale veninud ja hommikul kuhugi vaja minna, siis nagu Jaanusm mainis, siis külma õllega saab ka need inimesed liikuma :)

Aga eks rahuliku reisi eelduseks on ikka sarnased väärtused ja maailmavaated. 

Ainuke kord nende 15+ aasta jooksul oli üks reis, kus tekkis natuke hõõrumist sellepärast, et seltskonnas oli inimene, kes sõna otseses mõttes "saagis senti pooleks". Et kas kamba peale parkimist läks per nase maksma 1,3EUR või 1,5 EUR või muud sarnast. Who cares? Aga näed, mõnele on see oluline. 

Õnneks tänapäeval on SplitWise olemas ja ei pea enam sellepärast ka väga muretsema.

Vingupillide ja rannas pikutajatega oleks vist päris halb koos reisil olla. D