Kallid foorumlased, palun Teie abi uurimistöö koostamisel. Olen südamest tänulik, kui leiate aega ja vastate paarile küsimusele:1. Mida konkreetselt kardate; 2. Mida teete selleks, et lennuhirmust jagu saada?; 3. Võimalusel lisada ka sugu ja vanus. Suured tänud Teile juba ette!
Uurimistöö jaoks on sul küsimusi napivõitu ning metoodiliselt ka tagasihoidlik. Soovitan sul juhendajaga korralik küsimustik kokku panna, see näiteks surveymonkey-sse üles panna ja siis alles siia link panna. Sellisel juhul võiksin ju isegi vastata.
Soovin edu teaduse raske põllu kündmisel!
Minul lennuhirmu ei ole. Tegelikult naudin väga õhku tõusmisi ja maandumisi. Olen lennanud nõuka ajal Shotsi ja tagasi ja nüüd 3 korda Londonisse ja tagasi ja 2 korda Sharmi ja tagasi. Olen naine 47a.
Mul pole lennuhirmu kui lendamise ees, vaid on kõhedustunne selle võimaluse ees, et võib midagi juhtuda. Muidu naudin lendamist.
1.Mina kardan seda, et viis minutit pärast kõrvaklappide pähepanemist (eesmärgiga lülituda välja ümbritsevast maailmast täis turbanitega habemikke, ennast kindraliks joonud tiblasid ja lõugavaid tatirattaid) toob personal võluva naeratuse saatel järjekordse küsimustiku sarjast "Mis on teie lemmikraamat?" Ausõna, järgmine kord kirjutan "Kaebuste."
2.Mul on juba naturaalselt nii kuri nägu peas, et viimasel ajal on punktis 1 kirjeldatud tülitamisi järjest harvemaks jäänud. Kui kuidagi teisiti ei saa, täidan ankeedi ära ja kättemaksuks kutsun teenindava personali iga viie minuti järel välja ning küsin sama võluvalt naeratades, ega saabumisajas pole mingeid operatiivseid muudatusi toimunud.
3.Sugu: igal võimalikul juhul mees. Vanus: "over twenty". Niikuinii minu vastused kui totaalselt ebastandartsed statistikasse ei jõua.
Mina kardan seda et äkki jäämegi sinna üles, et ma maa peale ei saagi enam tagasi :)
Aga kuigi lendamine pole inimesele loomulik tegevus siis siiski seda ma ei karda. Piisavalt palju lennatud juba ja ajapikku kaob ka pabin maandumiste, õhkutõusmiste ja mootoritooni muustuste suhtes lennu ajal. Kunagi pabistasin nende asjade pärast.
Praegu muretsen vaid selle pärast et pagas ikka oleks koos minuga sihtpunkti jõudnud.
Lennu ajalalkoholi ei tarbi kuna tavaliselt ootab mind lennujaamas auto. Üritan magada või lugeda. Pikematel lendudel aitab meelelahutusprogramm.
Mees oma parimates aastates kes teinud u. 150 lendu
1.Maapeal tunduvad need hirmud alati jaburamatest jaburamad, aga õhus tundub hirmust tulenev ülielav kujutlusvõime üks vägagi võimalik reaalsus. Kardan, et mootoritega juhtub midagi või lennuki elektrisüsteemiga jne. Kõige rahustavam oleks vist, kui keegi viitsiks detailiselt lennukimehhaanikat terve sõidu ajal seletada. Asi on vist mu umbusus tehnoloogiasse. Hirmule lisab veel tsipake teravust lennukite väiksus, pisut nagu klaustrofoobne tunne tekib, eriti sisenedes. 2. Joon ohjeldamatult vett, räägin lakkamatult(võib päris tüütu kõrvalistuja jaoks olla), mõtlen, et sõidame Marsile (see seletab mu jaoks seda hirmsat mürinat ja turbulentsist tulenevat raputamist :) ) ja mõnikord võtan rahustit. 3. N ja pisut üle kahekümne.
P.S. mul on selle lendamisega selline tricky asi - kui lennata ei saa, siis jubedalt tahaks, aga lennukis olles õhku tõustes päris ei naudi kah ja turbulentsis või troopilises tormis lennates olen korduvalt mõelnud, et miks ja mille nimel ma seal olen - et never again. See never again on seni kestnud täpselt maandumiseni:)
Lennuhirm on muidugi tore asi, aga minu puhul aitab kõige paremini see kui mõtlen, et lennukitega juhtub tegelikult äärmiselt vähe fataalseid õnnetusi. Pidevalt on õhus tuhandeid lennukeid, kuid katastroofe juhtub haruharva, eriti arenenud riikides. Võimalus, et lennuk alla kukub, teise lennukiga kokku põrkab või keegi selle õhku laseb on kaduvväike. Muidugi pole veel juhtunud ka seda, et mõni lennuk õhku jääks ;)
Küsimustik ei ole küll tõsiseltvõetav aga niisama lahe teema.
Ma kardan seda, et lennuk kukub kusagil ookeani kohal alla ning ma satun kuhugi saarele veel teiste ellujääjatega. Siis tuleb seal elu peale võitlus suitsukollide, jääkarude jt. tegelastega...loomulikult tuleb ka ette omavahelisi tülisid mingi naisterahva tähelepanu pärast. Lõpuks olen ma grupist välja heidetud ja ainukeseks sõbraks saab mul olema imelik mustanahaline, kes kannab nädalapäeva nime...sucks täiega.
Eks põhiline hirm on tegelt endalgi sellest, et ei juhi ise asja, oma elu on usaldatud teiste kätesse(mis tegelt teavad sellest lennu asjast s.. palju rohkem).Autoga sõites seda hirmu ju ei ole, kuigi talvel on Tallinn-Tartu mnt-l suurem tõenäosus surma saada. Esimene lend oli väga lõbus, kuigi lennuk tegi ka vabalangust korraks aga siis ei osanud midagi karta, nüüd iga lennuga, mida on kogunenud ca 40, on asi hullemaks muutunud..aga lennata on vaja:).
Ise loputan ka hirmu alkohoolsete jookidega...saaks neerupealseid kuidagi kohendada, et need nii palju adrenaliini ei toodaks, siis suudaks v-olla lennu ajal ka magada ja saaks selle alkoholi osa vähe väiksemaks :). M30