Sloveenia, umbes viis aastat tagasi. Ausalt ka. :) Kõik oli nii reeglistatud ja kommertsile orienteeritud, et viskas täiega üle. Ilmselgelt läksime me sinna ise valede "odav ida-euroopa riik" ootustega.

Pärast oleme seal ikkagi käinud ja mulje oli teine - väga meeldiv.

Austria ja Šveits lõid natuke samamoodi tunde. Aga ka Austrias oleme uuesti käinud ja oli super nunnu. Šveitsis käivad jälle mu ämm-äi ja neile hirmsasti meeldib.

Ma arvan, et pea alati on selliste pettumuste taga iseenda valed ootused.

Kuuba. 2000ndatel käidud, nähtud, ei tekitanud emotsiooni et sealne sotsialism oleks äge või et milelgi poolest sealne eluolu etem kui mõnes muus Kariibi riigis.

India. Esimesed kaks korda olin suur fänn, kõik meeldis. Isegi prügi tänavatel ja pidev signaalitamine. Kolmandal korral käis iga jumala asi närvidele, absoluutselt mitte ükski asi ei meeldinud enam.

Horvaatia. Ülehinnatud, ülerahvastatud, kallis, ebameeldiv.

Egiptus- kui püramiidid ja Kairo nähtud, pole enam muud, mis sinna tõmbaks.

Armeenia - suhtumine jättis soovida. Korralik nõukamentaliteet.

Mul on eelarvamus India suhtes. Ma pole seal käinud ja kindlasti ka ei lähe. Lapsepõlves sai küll fännatud India filme (Diskotantsija ja sellised :), aga hetkel on täielik blokk - ülerahvastatus, räpasus, lehmad igal pool, vahvad vuntsid sind häbitundetult vahtimas jne.

Reisikirju ja -saateid samas loen-kuulan-vaatan hea meelega.

Pariisi ei läheks enam tagasi ja Prantsusmaale. Sai käidud 11 aastat tagasi. Juba siis oli Pariis, naguoleks sattunud Aafrikasse. Põhja poolt linna sisenedes nägime esimesi valgeid alles Jumalaema kiriku juures. Nüüd pole kirikutki enam.

Egiptus. Käidud nii Sharm, Hurgada kui ka Cairo. Cairo meeldis kõige rohkem, muu oli lihaturg.

Bangaldesh, kahjuks ainult Dhaka kogemus umbes 15a tagusest ajast. Mäletan seda suitsuvine, mis igal pool oli (prügi põletamine), prügi mis igal sammul vastu vaatas ja siis neid lehmi, kes seda kahe suu poolega sõid :(

PhuQuoc - egiptus vol II, vähemalt lõunapoolne saare osa. See muidugi ei laiene terve Vientami peale (mis endiselt on minu top3 riik).

Usun, et selleks on Venemaa, mida olen lapsena külastanud. Ei tõmba ka India ega Pariis, ehkki kumbagi pole külastanud, Pariisi ei läinud isegi tasuta, ei suuda endas seda huvi kuidagi tekitada. Milano ka ei istu, aga kasutan sealt läbisõite ülivõimsa Milano Centrale imetlemiseks.

Ja Maltale ilmselt ka tagasi ei läheks, ehkki reis oli tore, oli kuidagi häiriv tunnetada seda briti mõju, mis põlisest isikupärast on üle sõitnud. Gozo meeldis.

Ausalt öeldes pole vähemalt siiani olnud ühtki riiki kuhu kunagi enam ei tahaks tagasi minna.

Samas on olnud mõned kohad kuhu suurt isu või tõmmet tagasi minna väga ei ole ehkki kui vaja või tekib juhus siis loomulikult ei jäta minemata.

New York - pean tunnistama et ei saanud selle koha võlust ja kuulsusest hästi aru. Kui Central Park välja arvata, siis ülejäänud linn eriti hubast või mõnusat muljet ei jätnud. Üsna kulunud, mitte just eriti puhas ja kivine/betoonine. Võimalik et ei tekkinud lihtsalt klappi.

Mallorca - hiiglaslikud (paketi)turistide hulgad (käisin südasuvel), vähe kohalikku koloriiti ehk peaasjalikult üksnes turistide massid ning 70-80-ndate stiilis ilmetu arhitektuur, peod nende turistide stiilis kes parajasti antud piirkonnas enamuses ehk konkreetsemalt antud kohas kus olime siis saksa stiilis, kehv ja iseloomutu toit jne. Need kes tahavad üksnes päikest võtta ja meres ujuda , neile Mallorca loomulikult sobib. Kultuuri ja kultuurilist vaheldust ning kohalikku kulinaariat avastada soovijatele aga minu mulje järgi mitte nii väga. Samas viis tee kunagi sinna korra veel tagasi. Siis (veebruaris) tundus saar natuke mõnusam - vähem turiste, kevadpäike jne. Aga mingit tunnet et tahaks pikemalt olla siiski ei tekkinud.

Muudest kohtadest ei suutnud tabada ka Barcelona paljukiidetud võlu. Ja ka näiteks Prahas tundsin et kuigi kest (ehk vanalinn) võib kena olla, siis sind vaadati ennekõike ikkagi kui kahel jalal kõndivat rahakotti. Ehk söögi-joogikohtade teenuse kvaliteet jättis sageli soovida kuid samas ei unustatud sageli sama otsekoheselt märkida et oodatakse tippi (korra seista lausa pikalt kõrval et lahkudes mingil juhul ei unustaks tippi jätta). Eks tagasi võib kõigisse neisse kohtadesse muidugi ikka minna, aga esimeste hulgas mõttelises tabelis nad väga ei ole.

Samas - kuna siin mainitud Pariisi, Milanot siis neisse linnadesse läheks samas tagasi küll iga kell. Aga eks see muidugi maitse asi (Pariisis oluline lisaks vahetule ärakäimisele ka õiged kohad üles leida). Ja ka Põhja-Horvaatia (Istria) oli aprillikuus vägagi mõnus. Suvel ja eriti lõunas (Dubrovnik) ilmselt siiski teine lugu.

Üritan sälititada 'never say never' poliitikat. Ebameeldivaid kogemusi on olnud, aga kindla peale vanduda, et enam tagasi ei lähe, ei saa vist ühegi koha kohta.

Viimane Venemaal käik oli vist aastal 96, kui restorani riidehoiutädi teatas, et küll nad veel tagasi tulevad ja fašistid paika panevad. Hetkel küll jah Venemaal käimine rakendatud, aga kui kunagi peaks võimalus avanema, siis vast ikka läheks.

Esimene Maroko külastus oli day trip Tangier'i, kus igal sammul üritati mõnest kehaosast tõmmata. Nii otseselt, kui kaudselt. Tangier'i pole rohkem sattunud, Marokosse küll, aga eks ma käiks ka selles hirmsas linnas uuesti ära.

Sarnaseid juhtumeid vōiks pikalt üles lugeda, aga "keelu alla" ühtegi riiki pannud ei ole. Pigem takistab kuskile tagasiminekut see, et nii palju on kohti, kus pole üldse veel käinud.

Jah, selle viimasega olen küll kahel käel nõus! Neid kohti kuhu pole veel jõudnud on nii palju, et isegi neisse mis väga meeldinud, seepärast alati tagasi ei kipu. Kui just ei jäänud palju avastamata, mis suurlinnade või muidu ajalooliste linnade puhul võib küll teemaks olla. Või siis tegemist tõesti nende 2-3 kohaga kuhu alati tahaks tagasi!

Kuuba - ei meeldinud midagi, ei saanud aru mis on selle koha võlu. Igal nurgal keegi üritas petta raha välja. Kuidagi tulime tühjade emotsioonidega sealt ära ning tōesti, ei läheks kunagi tagasi.

Totaalselt negatiivset kogemust pole. Mõni konkreetne söögikoht või atraktsioon on küll tõsiselt närvi ajanud. Viimati vihastas mind Tatralandia personali osavõtmatus. Lohutan ennast sellega, et ehk oli hooajaks uusi jobusid tööle võetud ja tänaseks on nad jalaga tagumikku saanud.

Tuleviku järjekorras jätaks ma India kuhugi tahapoole. Vist.

Vietnam. Puhtalt oma lohakus, et olime vaid nö rannapuhkusel MuiNes ja tean, et Vietnamis tohutult palju ilusat loodust, aga juba saabudes, veel lennujaamas, mõtlesin, et ohvileküll, miks ometi me siia tulime. Elasime üle, tagasi ei lähe.

Tatralandia lähedal mingis kõrtsis. Kõrts rahvast üsna täis, ettekandjad saalivad ringi, nagu ikka. Astusime sisse, umbes kümme eestlast, pooled meist teismelised. Personal KADUS ÄRA. Me leidsime menüü, sirvisime seda, vaatasime ringi - ei midagi, mitte kedagi. Ootame, istume, PERSONALI POLE. Rahvas laudades hakkab juba ka kergelt imestama. Lõpuks saime aru, et me tekitame siin tüli ka olemasolevatele klientidele. Läksime siis välja ära. Olin viimane, heitsin veel pilgu sisse - köögi uks oli praokile tehtud ja sealt praost piilus meid ettekandja murelik nägu. Kas ikka lahkuvad?

Selline mitte-teenindus siis :)

Slovakkias oleme käinud mitu korda ja vabalt läheks veel. See üksik mulje oli pigem naljakas. Naaberkõrtsis saime kenasti kõhud täis. Tatralandia on kombinaat, meile sel hetkel sobis hästi, tulime raskelt Madal-Tatrate matkalt ja tahtsime lihtsalt liguneda. (Lastega matkad on rasked, sest täiskasvanud on koormaeesli eest ja seljakotid raskemad kui muidu.)