Lihtsalt huvi pärast küsin, kas ja kuidas on reisimine teie söögilauda mõjutanud? Mulle on näiteks Süüria/Liibanon või Mehhiko/Guatemala või Gruusia või Türgi, Indoneesia, Singapur ja Tai või isegi Keenia oma Spanish omletiga mõju avaldanud.
Üle kõige armastan Vahemere kööki ja eriti kreekapäraseid toite. Nii on aastatega kujunenud, et peamiselt kreeka toite söömegi. Mõnda toorainet on Eestis küll raske saada, aga sealne köök on nii rikkalik, et ikka midagi leiab. Taramas on, mille tegemisega sageli hädas olen, sest vastavat kalamarja ei leia või kui on, siis on üle soolatud. Filotaigna tegemise õppisin ka kreeklase käe all ära ja pärmitaigna pirukaid pole enam ammu teinud. Muidugi kalmaarid, kaheksajalad, igasugune kala... Oliiviõli, sidrun, küüslauk ja mesi on need 4 asja, mis mul alati olemas on, see on ka sealt kaasa tulnud.
Kui Tai-s sai oldud, siis meeldisid sealsed nuudliroad. Sealt sai kaasa ostetud Pad Thai kaste. Siin aga avastasin, et tegelikult on siin kõik hea Pad Thai nuudliroa materjalid olemas. Nüüd siis ikka teeme seda aastas paar korda. Muna nuudlid, Pad Thai kaste, laim, idud, kanafilee.
Kreeka saared -- nagu Mjas - tzatziki kaste. Veel on proovitud moussakat teha, aga ein õnnestunud. Ega seda kerge polegi. Isegi Kreetal sattusin väga kehvasti tehtud moussaka peale. Üllatus, üllatus oli aga see aasta Pärnus avatud Kreeka restoranis, kus Kreeka kokk. Väga hea moussaka oli.
Vahetult peale reisi jah ootan, et külmkapist vaataks vastu pigem heeringas, kartul, hapukoor, kotletid, must leib jne.
Aga reiside mõjutustel Tom Kha supid, Tex-Mex toidud, Ceviche. Ja samuti viimaste Itaalia reiside ja seal õppiva tütre mõjutustel teeme vahel väikese metallist Moka kannuga kohvi.
Minu üheks lemmikuks suviseks toiduks sai peale Hispaanias elamist gazpacho. Nii lihtne teha ja palava ilmaga ideaalne.
Peale mõned korrad Kariibidel käimist hakkasin aeg ajalt mofongot ja tostonesid tegema, aga see on ikkagi pigem harva.
Ja iga kord peale Itaalias käimist tuleb tuhin peale ja proovin natuke autentsemaid pastasid teha.
Mulle see Itaalia värsketest toorainetest koosnev ja värvirõõmus köök ikka nii väga istub, et kaldusin sinnapoole juba enne esimest reisi. Kuna olen ilmselgelt sellest maast sisse võetud, siis ma mujal ei käigi. Ainus häda, et seal oli praegu nii palav, et suurt peale sidrunigranita alla ei läinud. Tagasi Eestisse tulles läksingi kohe kohalikku itaalia restorani ja sõin lõpuks korraliku pasta. Aga Eestimaa kartulile kuulub konkurentsitult esikoht, selle vastu ei saa ei Itaalia ega Prantsuse kartulid.
Minu tütrepojast sai peale Austria ja Ungari puhkust kiindunud šnitsli fänn. Muidu liha eriti ei söö, aga šnitslit nõuab pidevalt. Peale Ukraina külastamist keedan sagedamini borši, kuigi see millegipärast nii hea ei tule, kui ukrainlased teevad. Poolast tuli minu toidulauale bigos. Olen rohkem hakanud kasutama toidus baklažaane, paprikat ja suvikõrvitsat- ei oskagi öelda, kust riigist need kaasa on tulnud. Ja arbuusi söön valdavalt feta juustuga.
Meie oleme hakanud pärast Laoses ja põhja Tais käimist valmistama Larb Mo`d (vahest menüüdes ka Laab Moo)- Teeme seda sea hakklihast kuigi originaalis pigem hakitakse see liha ise noaga ning keedame väikeses vees pannil kuni vesi aurustub ning siis lisanduvad shalott sibul, värske tšilli, küüslauk, Chili powder veel lisaks, rice powder ning lõpuks e umbes 10-15 min pärast vahetult enne serveerimist värske hakitud piparmünt. Sool, pipar ka muidugi maitse järgi ja natuke suhkrut nagu ikka, et maitsed esile tuleks. Taldrikule serveeritakse veel juurde kas värsket kapsast peenikeseks viilutatuna v värsket kurki ning värskeid türgi ube. Söök maitsestatakse veel laimi mahlaga. Süüa soojalt, aga kõlbab ka jahtununa. Tavaliselt on ette nähtud üliteravana, aga kes ei kannata, siis ei pea tegema nii teravat.
